21.

Tänases postituses läheme tagasi afektihoogude teema juurde. Mulle hakkab tunduma, et ma olen M’i suhtes natuke emalõvilikuks muutunud ja kui keegi talle liiga teeb, siis võin päris vihaseks muutuda, muidugi eestlaslikul viisil :)

Eile hommikul kui olime M’ga kenasti hommikusöögi lõpetanud ja liikusime enne õppima asumist ühisruumi vaba aega veetma, tekkis M’l afektihoog, õigem oleks vist ütelda tekitati. Nimelt otsustas meie klassi avneõpetaja panna M’i koos ühe teise poisiga (kes pidevalt „valesti“ lamab või asju loobib“) lauajalgpalli mängima. Mõtlesin kohe, et see pole hea mõte. Teine poiss hakkas kohe rõõmsalt erinevaid detaile eemaldama ja mööda tuba pilduma, mille peale M kohe ärritus ja minuti pärast juba ennast vastu pead lõi. Õpetaja suunas ta ilusti jälle laua juurde tagasi ja aitas tal need jubinad tagasi asetada, et „mäng“ saaks jätkuda. Mille peale muidugi M veelgi rohkem endast välja läks. Ma lõpetasin kogu tegevus pannes mängu ära ja suunates M’i tagasi ta paela ja pärlite juurde, mille peale ta rahunes. Siiski oli selle paari minuti tõttu kogu päev rikutud, sest M ärritus äärmiselt kiiresti iga väikse asja peale ja õppimisest ei tulnud suurt välja. Mida vanemõpetaja selles olukorras tegi- paitas M’i ja ütles, et pole hullu. Pärast tegi nalja, et M on nagu väike ’angry birds’. Sellise nalja peale oli ma ise üks suur angry bird.

Mu eripedagoogist sõbranna tõi hea võrdluse. See afektihoog, mis M’l oli ja õpetaja käitumine on sama kui nt inimesel on tugev astmahoog ja sa lähed ja ütled, et pole hullu, hinga rahulikult, läheb üle! Kujutada, ette kui abitu on M selles olukorras! Rääkida ei saa ja siis kui proovid käte selgeks teha, siis ei tulda ka sulle appi.

Selle tulemusena võtsin taaskord siis üles teema, et M peaks saama oma nurgakese. Tuli välja, et meil on isegi olemas üks trepialune väike koht, kuhu saaks sellise koha teha, aga täna küsis see sama õpetaja, et nad on arutanud, aga ei tea kas on mõtet ja et kuidas teha????

Sellisel hetkel on mul väga kahju, et me ei saa vabalt üheski keeles üksteisega rääkida ning pole ka palju aega selleks. Esmaspäeval pärast tööd on vist selleks aega natuke...

Kahtlus tuli siis sellelt pinnalt, et kui see nurk on, siis millal ja kuidas peaks M seda kasutama ja kas ta on nõus ennast sellest kriisiolukorrast eemaldama? Meie klassiruumis (2 tuba) on kokku 6 last ja väga palju kära. Tihti olen mina juba poole päeva pärast täiesti kurnatud, vaesed väiksed autistid, kellel veel ülitundlikkus on! Ja selle pinnalt küsimus, et kas lapsel on vaja sellist vaikset ja hämarat omaette olemise nurgakest....? Minu küsimus oleks see, et miks teil siiamaani seda tehtud pole! Ja selle lärmi ja ärevuse pinnalt peavad lapsed suutma ennast rahustada, lõdvestuda ja õppimisele keskenduda...

Igatahes, mu võitlus jätkub esmaspäeval ja ma proovin siis nö oma poole kaitseks võimalikult palju argumente ja tegevusplaani välja mõelda...