23.

Lõppes just koosolek, kus me arutasime siis teemat, kas M’le on vaja seda nurka ja kuidas seda korraldada. Kohal oli kooli direktor, kaks vanemõpetajat, üks õpetaja ja teine praktikant, kes tõlkis. Alguses tuli kohe välja, et meie kokkusaamise eesmärk on teha kindlaks, kas M’le on vaja omaette olemise nurka!

Proovisin tuua erinevaid argumente....nt see, et selleks, et õppimine ja areng võimalikult tõhus oleks, oleks hea kui M’l oleks päeva jooksul võimalikult vähe endast väljamineku episoode, mida saab saavutada nt sellega, et luua talle sinna trepi alla see nurgake. Ning nt kui hommikul on M juba kooli tulles vihane saab ta päevakavasse panna nö plaanitud aega sinna nurka. Tal võib olla seal kott-tool ja mõned pärlikesed, mida ta saab rahulikult nööri otsa toppida. Ning kui ta on selle kohaga harjunud, aga ikka juhtub, et tuleb afektihoog, siis saab ta samuti turvaliselt eraldada. Teiste arvates oli mõte hea, aga mitte veenev...

Vastuargumendid olid:

- miks peaks M olema eelisolukorras ja saama endale selle nurga, kui teistel sellist nurka ei ole?

- M saab ju täitsa enam-vähem hakkama, miks siis peaks sellist ümberkorraldust tegema (täna oli tal ju ainult kolm-neli väikest hoogu!)

- kuidas hakata seda nurka üldse kasutama?

-selle nurga lähedal on ju ka palju müra, seega see poleks ju nii kasulik..

- meil ei ole kohta, võimalusi, ruumi, energiat....

Kokkuvõttes soovitas direktor, et me peaksime jälgima 2 nädalat M-i iga käitumist ja vaatlema, millal ta saab vihaseks.

Ning pange nüüd tähele!:

Kui me teame, mis asjad M’i endast välja viivad, nt see kui asjad on laiali ja ta ei suuda üksinda neid korda panna, siis selle asemel, et kohe olukord tema jaoks lahendada me ootame kõigepealt 5 sekundit ja siis aitame teda. Tegevuse eesmärk- tõsta M’i tolerantsust! Ühesõnaga, kui teil tekib astmahoog, siis kõigepealt ootame 5 sekundit, siis 10 jne ja alles siis anname teile abi. Ja harjutegi ära! Ok, saan isegi natuke selle mõttest aru. Aga minu küsimus, et kas ja kuidas me õpetame teda selle kõigega toime tulema...jäi vastuseta. Ta lihtsalt harjub ära. Ja pärast seda treeningut peab ta olema valmis õppima ja arenema!

Usun, et see, mida mu vaneõpetaja nendega kahe lapse kokku mängima panemisega üritas saavutada oligi see sama ära harjumine.

Kokkuvõttes on siis eesmärk see, et M peab saama olukorras, kus on palju stiimuleid hakkama enda rahustamisega. Kujutame ette olukorda kui keegi teie peale karjub nii et sülg lendab. Te ei tohi olukorrast lahkuda ega ka reageerida, vaid hoopis lõõgastuge nagu oleksite rannas...

Nüüd siis tuleb meil kaks nädalat jälgimist. Seda olevat tehtud mitmete teiste lastega juba ka. Miks ma siis ikkagi näen nendel lastel raevuhoogusid, mis lõppevad ka õpetaja löömisega?

Ja pärast seda ma ei tea mis saab...

Tahtsin neljapäeval vabas õhkkonnas kohtuda M’i vanematega, kes räägivad inglise keelt, ja vestelda üldiselt M’st ja sellest mis tööd olen temaga teinud. Täna tehti mulle ka nö järelpärimine teemal, mis tuleb jutuks. Nii et kokkuvõttes ei ole ma enam väga entusiastlik nendega kohtumise osas, sest iga mu sõna jälgitakse ja üldse võin ma nendega kohtuda ainult õpetaja juuresolekul. Nii palju siis soovist arendada dialoogi kooli ja kodu vahel.

Minu suureks kurvastuseks leidsid õpetajad, et see, et M ütleb „valmis“ või „segit“ ei ole midagi väga märkimisväärset, sest ta endiselt ei oska kõikide inimestega kõikides olukordades kasutada kaarti „segit“ ja suhelda selle abil inimesega. Et kõigepealt tuleks ta piktogrammide repertuaari suurendada, nt „segit“ + „arvuti“. Ja alles siis treenida teda midagi ütlema. Ja see pole ka hea, et ta kajakõneliselt vahepeal kriiskab asjata „segiiiiit segiiit“, ehk siis õpib seda sõna hääldama. Ta peaks tegema seda ainult õiges olukorras. Väga oleks tahtnud küsida, et mitut piktogrammi M üldse aktiivselt kasutas enne kui ma teda õpetama hakkasin???

Minu üheks küsimuseks oli veel ka see, et kuidas me saame M’i rääkima, mis teda motiveeriks? Nagu enne kirjutasin, ütles ta mulle „segit“ ainult olukorras, kus muud võimalust polnud. Vanemõpetaja leidis, et see ei ole üldse motivatsiooni küsimus. Kui M aru saab, et sõna „segit“ ja vastav piktogramm kokku käivad, siis ta hakkab ka ütlema. Selle loogika järgi peaksid pooled meie lastest kogu aeg jutustama...

Kokkuvõttes teeb see mind kurvaks ja jõuetuks. Ja paneb tõdema kui raske on töötada kolleegidega, kes on küll väga tublid, aga kellega su lähenemine õpetamisele ja arendamisele erineb. Tahad küll endast selle lapse heaoluks parima anda, aga sellele pannakse siiski piirid ette.

Lisan siia paar väikest ülesannet, mille M’ga õues tegin. Talle väga meeldis. Kriidiga tuleb siis ühendada kaks mullikest või kujundit.
 Ning kaks pilti ka soojast kevadisest Budapestist...
Ning viimasel pildil M'i uus lemmik mäng- läätsede toppida läbi väikse augu topsi :)