14.

Alustan kohe kõige suuremast uudisest- sellest, et M ütles täna õiges kontekstis oma esimese sõna. „Segits“ ehk aita. Olen selle kasutamist temaga vähemalt kuua ega treeninud. Kui temaga kohtusin, siis ta peamiselt sikutas mind käest kui abi vajas ning ei kasutanud eriti piktogrammi „Segits“. Esimeseks sammuks töös temaga oli see, et iga kord kui ta niimoodi käitus, siis suunasin teda vastavat piktogrammi kasutama ning ise ütlesin samal ajal selge ja kõlava häälega segits. Proovisin iga päev leida võimalikult palju olukordi, ja neid ise ka juurde luua, kus ta peaks minuga selle piktogrammi abil suhtlema. Usun, et u 95%-l kordadest ma ei liigutanud enne kui ta oli mulle selle kaardi andnud. Tasuks oli igal korral minupoolne abi. Vahel oli see see, et ma tegin, mida ta soovis, vahel see, et eemaldasin midagi, mis teda häiris. Igal jaoks kinnitas see tema jaoks seda käitumist. Kindlasti oli neid kordi selle perioodi kohta sadu. Täna lõunat süües tekitasin tema jaoks natuke frustreeriva olukorra, mille peale ta ei kasutanud mitte piktogrammi, vaid ütleski vaikse häälega „Segit“. Juba nädal aega on ta oma kajakõnes kasutanud midagi „segi..“ sarnast, aga täna oli see sõna lõpuks ka õiges kontekstis ja õigel kujul. Olen tema ja meie töö üle igatahes väga uhke ja loodan, et järgmiste nädalate jooksul kuuleme me seda sõna palju sagedamini :) Samal ajal muidugi peab jätkama uute sõnade treenimist. Üks võiks olla „Kerem“ ehk palun ja teine „Nem“- ei. Mulle väga meeldis ühest raamatust mõte, et üks põhjus, miks lapsele on oluline kasvõi neid väheseid sõnu õpetada ja miks nad on motiveeritud neid õppima on see, et see annab neile üpris suure kontrolli oma keskkonna üle. Et nad saavad aru, et läbi nende paari tööriista on võimalik saavutada oma eesmärk.

Hakkasin eile lugema ühte raamatut ABA kohta (Applied Behavior Analysis for children with autism spectrum disorders). Kuigi see on kohati väga „tehniline“ siis minu jaoks on see siiski kõige südamelähedasem. Näen koolis, et TEACCH järgi keskkonna organiseerimine ja piktogrammide kasutamine on väga kasulik, kuid need ei aita elimineerida käitumisprobleeme ja luua uusi sobivamaid. Minu silmis on see ABA lähenemise abil väga kergesti saavutatav. Kuigi koolis on olukord üldjuhul rahumeelne, siis siiski esineb pea iga päev olukordi, kus lapsed nö halvasti käituvad ja see ei ole nende süü. Näiteks üks aspergeri poiss räägib tihtipeale liiga valjusti ja kasutab halbu sõnu. Või näiteks häirib M’i vahel ühe teise poisi käitumine, mille peale õpetajad tavaliselt proovivad M’i rahustada, üteldes „Pole hullu“, kui M’i jaoks on see pigem maailma lõpp. Enamasti need probleemid „kustutatakse“, kuid lapsed ei õpi ikkagi, kuidas järgmine kord teisiti käituda. Selles olukorras, kus aspergeri poiss räägib liiga valjusti võb kasvõi lasta tal iga kord see sama lause uuesti, aga sobiva häälega ütelda, et ta saaks järjepidevalt kogemuse, kuidas on sobiv käituda. Samamoodi kui ta ropendab, üteldakse talle, et nii ei ole sobiv, kuid ta ei pea ka vabandama. Korrektse käitumise eest ei ole ka preemiasüsteemi, mis tõenäoliselt hoiab selle lapse motivatsiooni õigesti rääkida madala. Ning pigem ta saab õpetajatelt tähelepanu siis kui ta halvasti käitub.

Siinsed õpetajad pole väga ABA-ga kokku puutunud ja üldiselt näib olevat suhtumine sellesse võõrastav ja mõeldakse, et see on väga jäik ja tehniline. Kuna M omaette midagi räägib ja kuskilt kuuldud sõnu omal viisil kordab, siis mõtlesin, kuidas ma saaksin teha, et ta hakkaks kordama nö õigeid sõnu. Kuidas luua olukordi, kus ta sõnu kuuleb ja kuidas teda motiveerida. Siinsed õpetajad ütlesid pigem, et nad loodavad, et ta ikkagi hakkab kunagi rääkima. Puhtalt lootes väga kaugele ei jõua, sest M’le väga meeldib olla olukorras, kus teised tema soove aimavad ja ta ei pea suhtlema. Ainult siis kui tekitada üpris nö frustreeriv olukord (vajadus suhelda) ja anda talle tööriistad, siis ta ka suhtleb. Siinkohal meenub lause, mida Temple Grandin ühes oma videos ütles, et me peame nendelt lastelt väga palju nõudma, sest nad on paljuks võimelised. Ja kui me nõuame, siis nad ka saavutavad.

Täna käis koolis jälle uus filmigrupp mingi saate jaoks. M oli täitsa superstaar. Nad filmisid, kuidas ta eriti osavalt nagu orav oma ronimisoskuseid varbseinal demonstreeris ja pärast batuudi peal imehüppeid tegi. Ta oli lihtsalt võrratu. Omaette huvitav oli muidugi see, et teda absoluutselt ei huvitanud see filmigrupp ning ta tõenäoliselt ei mõistnud ka kogu selle ürituse mõtet, peamine tema jaoks oli see, et sai jälle võimlas olla :)

Ja väike pilt ka preemiakastikesest:

13.

Täna hommikul külastasin ühte Ühingu osa- Teraapia Keskust. Kõlas uhkelt. Kõigepealt arvasin, et tegu on lasteaiaga, kuid kohale jõudes sain aru, et see on Eesti mõistes eripedagoogi erapraksisega. See koosnes kahest väiksest toast, mis olid koolile sarnaselt sisustatud. Eelkooliealised autistlikud lapsed said seal kord nädalas tund aega individuaalset eripedagoogi õpetust ning muul ajal käisid tavalasteaias. Vaatasin kahte tundi. Mõlemas kasutas eripedagoog palju TEACCH'i ja PECS'i nagu ka kooli poolel ja ülesanded olid individuaalsest tööst kahekesti mängimiseni. Põhimõtteliselt kõik see, mida koolis tehakse, ainult et intensiivsem ja individuaalne.

Terves Ungaris pakubki meie ühing ja kool kõige paremat teenust, selle all pean silmas õpetajate ja laste suhtarvu ja kasutatavaid meetodeid. Tundub, et spetsiaalseid lasteaaedu ei ole ka neil siin. On nagu meilgi erirühmad, kuid vähesed neist kasutavad TEACCHi ka PECS ja neid ka ebakorrektselt. Meile sarnase süsteemi alusel saavad lapsed eripedagoogi teenust, kuid järjekorrad on väga pikad ja teenus lapsevanemale tasuline. Seetõttu on mitu korda nädalas koolis meil külalised õpetajate ja muude spetsialistide näol teistest koolidest. Ning lisaks käib kaks korda kuus mõni telekanal meie tegevust filmimas :)

12

Vahepeal tuleb mõtteid, mida siia kirjutada, aga kirjutamise hetkel on need meelest juba kahjuks läinud. Üks positiivsemaid asju eelmisest nädalast on see, et M-i jaoks plaanitakse väikest omaette olemise nurka, kus ta saab vahepeal rahuneda kui asjad üle käte lähevad. Probleem on aga selles, et õpetajatel ei ole lihtsalt ühestki päevast isegi paari minutit võimalik võtta, et selliseid asju läbi arutada, rääkimata sellest, kuidas mingi asja osas oleks mõistlik tegutseda. Kardan, et neil ei ole ka pärast koolipäeva lõppu selleks jaksu. Seega olen oma mõtetega M-i arendamise koha pealt pigem üksi, kuid õnneks innovaatilisust nad pooldavad ja annavad mulle vabad käed.

Siia alla panin pildi uuest ülesandest, mille M-i jaoks tegin. Sellel on näha tops riisiga, mille sees on nupukesed. Ja vastavalt siis pappalusel augud, kuhu neid panna. Ning piktogramm minu pildiga ja teisel pool on M-i pilt. Ülesanne on selline, et kui on minu pilt, siis on minu kord otsida nuppu ja see auku panna ja siis M-i kord sedasama teha. Ja oi kui pettunud ja kui lähedal afektihoole ta oli kui sai aru, et ta ei saagi seda uut ülesannet üksinda teha, vaid on selline segav element nagu mina. Teist korda läbi viies osutas ta veel natuke vastuseisu sellisele tööjaotusele, kuid ülesande lõpu poole oli nõus kannatlikult käed süles oma korda ootama. Vahepeal tuli tal muidugi minu asetatud nupu asendit ideaalseks korrigeerida :) Usun, et kui see süsteem on talle juba tuttavamaks saanud, siis saab temaga seda sama rakendada ka muude tegevuste puhul. Ning samas annab see võimaluse ka "Oota!" piktogrammi õpetamiseks.
Kokkuvõttes peaks see ülesanne last rahustama (riisiterade surve), arendama peenmotoorikat ja mis kõige olulisem, õpetada oma korra ootamist.

Täna oleks pidanud toimuma ka esimene videoga mudeldamise õpetamine, kuid kahjuks oli arvuti nende videote mängimiseks liiga aeglane. Seetõttu lükkub meie esimene katse vist reedesse.

Muus osas treenin temaga hetkel seda, et ta kasutaks rohkem ja rohkem erinevaid piktogramme ja läheks nendele ise ka järgi (juhul kui ta piktogrammi raamat kaugemal on). Muidugi ma proovin seda nõudlikkust muuta vastavalt ta stressi tasemele.

Siin on üks video, mida soovitaks vaadata: http://www.youtube.com/watch?v=PbrpqDeJbfU. Mõeldes selle peale kui palju on Aspergerite seas inimesi, kes programmeerivad ja suudavad luua näiteks uusi mänge või arendavaid ülesandeid ja kes mõistavad ise hästi seda, kuidas autistlike inimeste mõtlemine käib, siis palju rohkem võiksid nende anded olla ära kasutatud selleks, et luua õppevahendeid just autistlikele lastele. Just kõne mõistmise koha pealt võiks arvuti kasutamine olla väga mõistlik. Selle asemel, et õpetaja iga päev sadu kordi kordab sõna punane või üks-kaks-kolm, võiks see olla hoopis mõnusalt ja interaktiivselt loodud arvutikeskkonnas, eriti võttes arvesse nende laste armastust selle maailma vastu....
Võimalik, et see kõik on olemas, aga tundub, et mitte laiemaks tarbimiseks...

11.

Olen vist natuke laisaks kirjutajaks muutunud :) Statistikat vaadates on näha, et keegi Eestis ikka seda blogi vahepeal loeb. Kui kellelgi on mingeid kommentaare või siis küsimusi, palun kirjutage, siis ma saan natuke teemat edasi arendada :)

Muidu läheb kõik rahulikus rütmis. Töötan iga päev M-iga. Üks päev kui temaga koos õppisime, siis tundus korra, et ta loeb minuga arvude esimesi silpe kaasa, aga ma ei ole enam selles kindel. Et kas see oli tahtlik või kokkusattumus. Sest kui ta omaette jutustab, siis vahel nagu need "sõnad" sarnanevad numbritega. Igatahes teised õpetajad, kes seda pealt kuulsid olid ülierutunud :) Aga eks näib...

Praegu olen peamiseks suunaks võtnud tema võimalikult sagedase toomise "minu maailma". Peamiselt olen proovinud näiteks temaga kaasa rääkida või korrata tema lauseid, see peaks andma sellele natuke sotsiaalsema ja mängulisema elemendi, kui ta kuuleb seda minult ka. Üks päev naljatasime ühe kolleegiga, et ma olen M'ga nagu selline armas paar, kes õhtul laua taga süües oma päeva muljeid jagavad - olime parajasti koos laua taga lõunatamas ja "seletaisme koos". Võimalik, et see lähenemine tekitab rohkem meievahelist suhtlust ja ehk ta on siis ka rohkem nõus mind kordama.

uueks eesmärgiks temaga on ka see, et suurendad piktogrammide hulka, mida ta peaks igapäevaselt erinevates olukordades kasutama, hetkel ta valdab ainult kahte. See ülesanne omakorda tähendab, et tuleb igapäevaselt märgata erinevaid suhtlusolukordi, kus mingi piktogrammi abil saaks temalt suhtlemist nõuda.

Koolis on meil ka üks teine poiss, kes on igat pidi motoorselt väga kohmakas, lisaks on tal tehtud hiljuti ka operatsioon, mis korrigeerib ta X-jalgsust. See kõik tähendab, et ta lemmik tegevuseks on erinevate asjade laiali loopimine, aga ka see, et ta tahtmatult tihti müksab või astub pealt või kogemata hävitab teiste mänge. Oma jalaprobleemi tõttu ei suuda ta maas olles ka oma asendit reguleerida. M'ile on see kõik väga vastukarva, sest tema on motoorses mõttes väga võimekas ja tahab, et kõik oleks alati joont mööda. Kui teine poiss mingi vale nurga alla maas lamab, siis võib M'l sellest suur afektihoog tulla. Samas jälle on klassiruumid nii väiksed ja igatpidi ära kasutatud, et ei ole kohta, kuhu M saaks alati rahunema minna võ kuhu teda üldse õpetada suunama.Nii kaua kui ma suudan märgata esimesi ärritumise märke ja suunata ta kohe muu tegevuse juurde, see töötab, muidu mitte. Tavaliselt hakkab M selle peale käega vatsu pead taguma ja ei rahune enne kui olukord on temale sobivalt korrigeeritud. Sellisteks olukordadeks peaks tegelikult tervel meeskonnal olema üks ja kindel lahenduskäik, mida lapsega treenida. Kavõi kotttool nurgas, milleks samuti ei ole kahjuks ruumi. proovin seda oma kolleegidega arutada.

Allpool on pilt mänguvahenditest, mille sain kohalikust vanakraamipoest kokku 3€ eest. Olemas on nt Lotto mäng, mida saab hästi grupitöös kasutada. Siis veel väike taignarull, mis arendab plastiliini rullides nt kahe käe koostööd. Ning väikesed plastikust pulgakesed, mida saaks kuskile aukudesse toppida, taas peenmotoorika harjutamiseks. Ning muud mänguasjad lähevad videoga mudeldamise abil mänguoskuste õpetamiseks. Mõtlesin järgmisel nädalal sellega algust teha ja vaadata, kuidas läheb. Kuna M'l eesmärgipärast kõne ei ole, siis loodan, et ehk videote vaatamine võiks kuidagi seda parandada.

10.

Eilse päeva veetsin taas tervenisti koos M'ga. Temaga koos õues aega veetes ja mänge välja mõeldes tuli meelde korraga, kuidas Eestis olles kahtlesin, kas ma ikka oskan lastega tegeleda ja neid igapäevaselt õpetada. Tollel hetkel ja kõikidel päevadel olen end M'i ja teiste lastega väga vabalt tundnud ja nautinud nendega koosolemist nii, et see eelnev mõte pole enam pähegi tulnud. Mõtlen, et nende lastega tegelemise juures meeldib mulle väga see struktureeritus ja kord, ju ma olen selles mõttes siis ise ka autistlik. Näiteks kui M käib sageli oma päeviku asendit korrigeerimas, siis ma ise panen tihti ka erinevaid esemeid nö "õigeks". Mu suureks salajaseks kireks on ka pliiatsite teritamine, üks päev veetsime selle tegevusega kuskil 45 minutit koos M'ga, mõlemale väga meeldis :) Ühest blogist kunagi lugesin, et kuskil ameerika suurlinnas on kohe eraldi pliaatsiteritaja amet olemas...

Siia alla panin pildi mu enda tehtud ülesandest, millest enne ka kirjutasin. Ülesanded peavad olema üles ehitatud nii, et lõpptulemus on kõige paremal. Pildil siis tikutopsi sees läätsed, siis suur joogikõrs (mis võiks olla läbipaistev) ja viimases koht, kuhu tuleb täidetud kõrs panna. Ülesanne peab olema konstrueeritud viisil, et laps saaks ilma seletamata ja näitamata aru, kuidas seda teha.

Teisel pildil on valik lamineeritud piktogramme. Koos minu pildiga :)

Ja viimasel pildil on näha esik, kus lapsed riideid vahetavad. Seina peal on hulk erinevaid piktogramme näiteks "jalutamine", "hoovi minek", kuhu laps paneb oma piktogrammi alla kui vastav tegevus aset leiab. Iga lapse tooli peal on ka tema pilt, et ta aru saaks. Lisaks on igal lapsel ka viis riiulit, kuhu oma riided panna ja riiuli serva peale pannakse siis piktogrammid riiete järjekorras, et laps saaks aru, mis eseme tuleb võtta. Ning alati on olemas ka piktogramm "segits", mis tähendab "aita".

Kokkuvõttes tunnen, et tegu on väga loova tööga. Pidevalt on võimalus välja mõelda uusi ülesandeid ja mänge, mis aitaksid last rohkem arendada. Ning lisaks ka see pool, et kuidas teha lapsele midagi tema keeles selgeks, eriti kui ta ei räägi. Ja teha seda kõike viisil, et see oleks arendav, mitte tema eest ära tegemine.