14.

Alustan kohe kõige suuremast uudisest- sellest, et M ütles täna õiges kontekstis oma esimese sõna. „Segits“ ehk aita. Olen selle kasutamist temaga vähemalt kuua ega treeninud. Kui temaga kohtusin, siis ta peamiselt sikutas mind käest kui abi vajas ning ei kasutanud eriti piktogrammi „Segits“. Esimeseks sammuks töös temaga oli see, et iga kord kui ta niimoodi käitus, siis suunasin teda vastavat piktogrammi kasutama ning ise ütlesin samal ajal selge ja kõlava häälega segits. Proovisin iga päev leida võimalikult palju olukordi, ja neid ise ka juurde luua, kus ta peaks minuga selle piktogrammi abil suhtlema. Usun, et u 95%-l kordadest ma ei liigutanud enne kui ta oli mulle selle kaardi andnud. Tasuks oli igal korral minupoolne abi. Vahel oli see see, et ma tegin, mida ta soovis, vahel see, et eemaldasin midagi, mis teda häiris. Igal jaoks kinnitas see tema jaoks seda käitumist. Kindlasti oli neid kordi selle perioodi kohta sadu. Täna lõunat süües tekitasin tema jaoks natuke frustreeriva olukorra, mille peale ta ei kasutanud mitte piktogrammi, vaid ütleski vaikse häälega „Segit“. Juba nädal aega on ta oma kajakõnes kasutanud midagi „segi..“ sarnast, aga täna oli see sõna lõpuks ka õiges kontekstis ja õigel kujul. Olen tema ja meie töö üle igatahes väga uhke ja loodan, et järgmiste nädalate jooksul kuuleme me seda sõna palju sagedamini :) Samal ajal muidugi peab jätkama uute sõnade treenimist. Üks võiks olla „Kerem“ ehk palun ja teine „Nem“- ei. Mulle väga meeldis ühest raamatust mõte, et üks põhjus, miks lapsele on oluline kasvõi neid väheseid sõnu õpetada ja miks nad on motiveeritud neid õppima on see, et see annab neile üpris suure kontrolli oma keskkonna üle. Et nad saavad aru, et läbi nende paari tööriista on võimalik saavutada oma eesmärk.

Hakkasin eile lugema ühte raamatut ABA kohta (Applied Behavior Analysis for children with autism spectrum disorders). Kuigi see on kohati väga „tehniline“ siis minu jaoks on see siiski kõige südamelähedasem. Näen koolis, et TEACCH järgi keskkonna organiseerimine ja piktogrammide kasutamine on väga kasulik, kuid need ei aita elimineerida käitumisprobleeme ja luua uusi sobivamaid. Minu silmis on see ABA lähenemise abil väga kergesti saavutatav. Kuigi koolis on olukord üldjuhul rahumeelne, siis siiski esineb pea iga päev olukordi, kus lapsed nö halvasti käituvad ja see ei ole nende süü. Näiteks üks aspergeri poiss räägib tihtipeale liiga valjusti ja kasutab halbu sõnu. Või näiteks häirib M’i vahel ühe teise poisi käitumine, mille peale õpetajad tavaliselt proovivad M’i rahustada, üteldes „Pole hullu“, kui M’i jaoks on see pigem maailma lõpp. Enamasti need probleemid „kustutatakse“, kuid lapsed ei õpi ikkagi, kuidas järgmine kord teisiti käituda. Selles olukorras, kus aspergeri poiss räägib liiga valjusti võb kasvõi lasta tal iga kord see sama lause uuesti, aga sobiva häälega ütelda, et ta saaks järjepidevalt kogemuse, kuidas on sobiv käituda. Samamoodi kui ta ropendab, üteldakse talle, et nii ei ole sobiv, kuid ta ei pea ka vabandama. Korrektse käitumise eest ei ole ka preemiasüsteemi, mis tõenäoliselt hoiab selle lapse motivatsiooni õigesti rääkida madala. Ning pigem ta saab õpetajatelt tähelepanu siis kui ta halvasti käitub.

Siinsed õpetajad pole väga ABA-ga kokku puutunud ja üldiselt näib olevat suhtumine sellesse võõrastav ja mõeldakse, et see on väga jäik ja tehniline. Kuna M omaette midagi räägib ja kuskilt kuuldud sõnu omal viisil kordab, siis mõtlesin, kuidas ma saaksin teha, et ta hakkaks kordama nö õigeid sõnu. Kuidas luua olukordi, kus ta sõnu kuuleb ja kuidas teda motiveerida. Siinsed õpetajad ütlesid pigem, et nad loodavad, et ta ikkagi hakkab kunagi rääkima. Puhtalt lootes väga kaugele ei jõua, sest M’le väga meeldib olla olukorras, kus teised tema soove aimavad ja ta ei pea suhtlema. Ainult siis kui tekitada üpris nö frustreeriv olukord (vajadus suhelda) ja anda talle tööriistad, siis ta ka suhtleb. Siinkohal meenub lause, mida Temple Grandin ühes oma videos ütles, et me peame nendelt lastelt väga palju nõudma, sest nad on paljuks võimelised. Ja kui me nõuame, siis nad ka saavutavad.

Täna käis koolis jälle uus filmigrupp mingi saate jaoks. M oli täitsa superstaar. Nad filmisid, kuidas ta eriti osavalt nagu orav oma ronimisoskuseid varbseinal demonstreeris ja pärast batuudi peal imehüppeid tegi. Ta oli lihtsalt võrratu. Omaette huvitav oli muidugi see, et teda absoluutselt ei huvitanud see filmigrupp ning ta tõenäoliselt ei mõistnud ka kogu selle ürituse mõtet, peamine tema jaoks oli see, et sai jälle võimlas olla :)

Ja väike pilt ka preemiakastikesest: