Täna oli ilus ja päikseline päev. Umbes 10 kraadi sooja ja sai juba ilma mütsi ja kinnasteta käia. Läksime täna koos lastega ühte parki, kus oli mänguväljak. M oli väga õnnelik. Ta on väga oskuslik akrobaat, suudab igasuguseid asendeid võtta ja pidevalt turnib ka klassis toolide peal. Eelmise postituse kahest raamatust on olnud väga kasu. Olin pidevalt M-i läheduses mänguväljakul ja minuga suhtlemiseks kasutas ta pidevalt käest sikutamist või muud moodi kehaosade suunamist. Tundsin väga puudust sellest, et kaasas oleks olnud paar piktogrammi, mille kasutamist oleks saanud talle õpetada. Kui ta on väga rõõmus, siis ta on ka rohkem valmis neid kasutama, täna jäi aga kahjuks see võimalus kasutamata. Kellelgil teisel ei olnud ka neid kaasas ja nii kõik õpetajad tulevad lastele ilma nõudmisteta vastu. Usun, et sellise suhtlemise nõudmine lapselt ei vähendaks kuidagi ta rõõmu sellest tegevusest või tagajärjest. Vaid oleks ideaalne viis uute oskuste õpetamiseks. M on suure osa ajast oma maailmas, vaatab kuskile või teeb häälitsusi. Siis kui ma tegema aga kõdistamise mängu teen või aitan teda kiigu peal hüpitada, siis on väga südant soojendav näha, kuidas ta paariks sekundiks mulle otse silma sisse vaatab ja minu maailmas on ning naudib seda koosolemist :)
neljapäev, 28. veebruar 2013
kolmapäev, 27. veebruar 2013
8.
Nüüd on ilmad siin ilusamaks läinud, iga päev on kuni 10 kraadi sooja ja päike paistab. Kolleegid ütlesid, et siis kui paar päeva oli selline sombune ja lumesulane, siis neil tuli täiesti depressioon peale. Praegu on siin aga selline Eesti aprillikuu lõpu tunne. Tunnen väga oma rattast puudust, eriti kui sõidan hommikuti täistuubitud metroos keelekursusele.
Metrooga juhtus üks hommiku huvitav asi. Kuna ma ei ole eriti kogenud metroode kasutaja, siis oli see väga hirmutav. Kui rong hakkas eelviimasest peatusest lahkuma, siis ta tõmbas kohe kiiresti tugevalt pidurit- minu esimene reaktsioon- suitsiid. Kõik olid aga ääretult rahulikud ja sõit jätkus. Minuti pärast see kordus. Olime pimedas tunnelis kahe peatuse vahel ja seisime. Taaskord oli mu mõte, et äkki on mingi rike ja me jäämegi siia ja ära minna ei saa (mulle ei meeldi väga metroos olla nagu aru saate) või et äkki toimub pommiplahvatus või äkki teine rong rammib meid kohe. Igatahes suutsin nende paari minuti jooksul läbi mõelda korralikult kõik kõige hullemad variandid. Koju jõudes, uurides kogenumalt metroosõitjalt, selgus, et see on igapäevane asi ja et see tuleneb sellest, et rongid peavad üksteise vahel vahet pidama. Igatahes eelistan endiselt tramme ja muud, mis on maa peal ja kus ma saan võimalikult üksi olla.
Töö juures olen enamuse ajast algkoolis ja tegelen M’iga. Täna sain näiteks terve individuaalse õpetamise tunni temaga üksi läbi viia. Olin isegi natuke närvis :). Õpetajad on väga toredad ja on mind kenasti enda hulka arvanud ja arvestavad tegevusi planeerides minu päevade kavaga. Kuigi ma olen koolis keskmiselt 3-5 tundi, siis olen tihti peale seda nii väsinud, et lähen koju ja magan tunni. Võimalik, et see on se võõras keelekeskkond, mis pidevalt sunnib nö valmis olema. Lastega töö väga raske ei ole, kuigi proovin M’ga igat olukorda ära kasutada õpetamiseks ja suhtlemiseks ning ei lase tal eriti nö omaette olla. Samas see tähendab ka seda, et ma proovin pidevalt jälgida ja hinnata, mis seisus ta on. Kas ta on pahane või hoopis rahulik ja valmis suhtlemiseks ja koostööks.
Eelmisel nädalal laenasin endale koolist paljundatud raamatu: Picture exchange communication system training manual. See oli väga hea raamat. Lühidalt öeldes on piktogrammide kasutamise esimeseks sammuks see, et teha lapsele selgeks, et kui ta midagi tahab, siis ta peab vastavat pilti ulatama soovitud inimesele. Ei piisa puudutamisest või käest tõmbamisest, vaid peab pildi abils suhtlema. Teise astmena suurendatakse erinevate piltide arvu u 30ni. Kui laps kasutab neid juba vabalt ja käib pildi järgi ka teises toa ostas oma raamatust võtmas, siis minnakse üle järgmisele sammule. Selleks on lapsel eraldi piklik kaart, kuhu saab moodustada lause. Enam ei piisa sellest, et ta annab sulle õunaga pildi, vaid peab tegema kombinatsiooni kaardist „ma tahan“ ja „õun“. Ja sealt saab omakorda veel suhtlust edasi arendada. Nii alg-kui põhikoolis on paljudel lastel käsil esimene samm, ning nende raamatus on maksimaalselt 20 piktogrammi, millest tihti kasutavad nad ainult paari. Treeningmanuaalist sain aru, et iga päev peab siiski jooksvalt neid kõiki kasutama ja tekitama olukordi, kus laps suhtleks. Eesmärgiks oleks siis see, et ta hakkaks seda spontaanselt tegema. Koolis M’i jälgides on näha, et neid olukordi saaks veel rohkem olla ja on ka mõtteid, milliseid piktogramme talle võiks veel teha. Samas see on muidugi töömahukas ja vajab väga palju kannatlikkust. Eriti ära oodata see, et ta taipaks ise piktogrammi järgi minna ja mitte ilma seda nõdumata vastu tulla. Minul on õnneks see luksus tegeleda ainult ühe laspega. Samas kui neid peaks juba kaks olema, siis see on juba märksa keerulisem.
Teise raamatu andis mulle üks kolleeg pdf-ina. Selle kaanepilti näete allpool. Olen seda hea meelega nõus jagama, sest see on tõesti väga hea raamat nii õpetajale kui ka lapsevanemale. Selles on palju häid nippe, kuidas oma autistlikku last paremini kaasata ja teha seda lõbusal ja nauditaval viisil. Kõik need võtted peaksid soodustama just suhtlemist ja ka kõne arengut.
Eelmises postituses kirjutasin sellest väiksest toest, mis pannakse õppetunni ajal lapse jalge alla, et ta end kindlamini tunneks. Küsides selle kohta kolleegilt sain aru, et olin asja natuke üle mõelndu. Põhjus miks seda tooli iga teise töökoha juures ei ole on see, et neil lihtsalt ei ole raha, et neid osta. Muud midagi.
Lisasin siia juurde ka ühe pildi meie koolimajast. Ta näeb kahjuks natuke rääba välja. Ja lisaks veel ühe pildi kaelakeest ja kaardist, mille üheks sünnipäevaks ostsin. Need on tehtud täiskasvanud autistide poolt, kes iga päev kooli töökojas neid meisterdavad.
neljapäev, 21. veebruar 2013
7.
See nädal on läinud muutuste tähe all. Ülikoolis algasid ungari keele tunnid, mis kahjuks on hommikuti ja kolm korda nädalas. Esimene kohtumine oli väga tore ja grupp näib mõnus olevat. Saan küll seetõttu vähem koolis olla, aga pole hullu.
Eile jäi peale keeletundi aega veel ainult õhtuseks „täiskasvanute klubiks“. See toimub kaks korda kuus. Täiskasvanud, nii need, kes käivad igapäevaselt ühingus „tööl“ kui ka väljaspoolt, tulevad kokku. Silma järgi olid osalejad vanuses 17-60 aastat ning valdavalt autistlikud ja mitte aspergeri sündroomiga. Kõik oli taas väga struktureeritud kavaga. Alguses oli väiksele grupile muusikatund, kus kuulati klassikalist muusikat ja viidi läbi väiksed rütmiharjutused. Lisaks ka juhendaja poolt läbi viidud väiksed arutelud. Samal ajal valmistas teine grupp ette laudu ja tegi pasteedisaiu. Ning pärast seda toimus nö võimekamatega grupiarutelu, kus pidi pildid järjekorda panema ja kirjeldama, mis toimub, kes mida mõtleb ja tunneb. Ning kõige lõpus toimus tantsimine ja pidu, mis oli väga humoorikas. Kokkuvõttes oli üritus tore ja oli näha, et osalejad väga nautisid koos olemist. Samas oli ka huvitav vaadata kui erineva autismi tugevusega need inimesed olid. Mõnel olid mõned aspektid tugevamalt esil, teistel teised. Siiski näis, et kõik said elementaarsete asjadega iseseisvalt hakkama.
Täna töötasin taas terve päeva ainult M-ga. Ta päevakava üldiselt koosneb vabast ajast ja tööst. Töö on individuaalne ja seetõttu ka kulgeb väga aeglases rütmis. Täna sain teada, et kui me oleme talle välja mõelnud uued ülesanded siis nende õpetamine toimub üks-ühele. Ja kui ta on ülesande selgeks saanud siis ta saab seda hiljem omaette harjutada, iseseisva tööna. Täna avanes mul võimalus siis teda üks-ühele õpetada. Kuna ta on aga nii tark, siis ei olnud see üldse keeruline. Siiski natuke intensiivsem töö kui muidu. Ma koostasin talle ise ka ülesande, mis seisneb selles, et ta peab kõrre sisse läätsesid ükshaaval panema. Ta sai kohe sellest ülesandest aru ja tegi meelsasti. Kõrre sain ma ühest kohvikust, see oli selline natuke laiem kokteilikõrs ja läätsed kodust. See on väga hea harjutus peenmotoorika jaoks. Nii et kelle lapsele meeldib ka väikseid asju kuskile sisse panna, siis see on hea ja odav harjutus. Vähemalt M-le see väga meeldis. Olin ise ka uhke. Sest nende ülesannete tegemine ei ole üldse nii kerge. Paneb loovamalt mõtlema :)
Üks asi, mida ma täna veel märkasin oli see, et kui M tuli õppima ja istus toolile nii, et ta jalad maha ei ulatunud siis pandi ta jalgade alla selline väike pink, et tal oleks kindlam kontakt. Nagu olen rääkinud, et tehakse ka siis kui on tualetitreening. Huvitav on see, et seda pinki kasutatakse ainult seal, teiste toolide peal istub ta ikka nii et jalad õõtsuvad. Võimalik, et õppimine on pingelisem periood ja siis on hea kui on natuke kindlam tunne.
Õppimine sellises vormis toimub ainult kord nädalas. Kolleeg arvas, et ideaalne oleks kui oleks iga päev natuke. Samas teraapiakeskustes toimub see iga päev ainult niimoodi. Loodan, et saan temaga iga päev siiski ise seda õpet läbi viia ja nii saame mõlemad areneda :)
Lisasin siia paar pilti ka algkoolist. Esimesel pildil on väike orvake, kus laps õpib, kolmest küljest piiratud. Teise pildi peal on see nurk lähemalt. Vasakul on lapsel harjutused eraldi kastikestes, mis tuleb ära teha. Kui valmis, siis paneb laps tagasi ja võtab järgmise. Lapse ees on silt „Munka“ ehk töö, mille alla ta paneb krõpsuga identse pildi selleks ajaks kui ta tööga tegeleb. Lõpetades võtab ta selle endaga kaasa ja paneb spetsiaalsesse „lõpetatud tegevuste“ kastikesse. Kolmandal pildi on näha väike vaba aja ala, kus saab endale valida vaba aja tegevuse. Pruuni seina peal on kolm suurt paberilehte, kus on krõpsudega kujundid, mis tähistavad aega. Iga viie minuti tagant võtab õpetaja ühe krõpsu ära, nii, et lapsel on selge ülevaade palju tal veel aega alles on. Ja viimasel pildil on näha ühe teise, võimekama, õpilase nurk, mille ta on kujundanud paberist ehitatud maanteevõrguga.
Eile jäi peale keeletundi aega veel ainult õhtuseks „täiskasvanute klubiks“. See toimub kaks korda kuus. Täiskasvanud, nii need, kes käivad igapäevaselt ühingus „tööl“ kui ka väljaspoolt, tulevad kokku. Silma järgi olid osalejad vanuses 17-60 aastat ning valdavalt autistlikud ja mitte aspergeri sündroomiga. Kõik oli taas väga struktureeritud kavaga. Alguses oli väiksele grupile muusikatund, kus kuulati klassikalist muusikat ja viidi läbi väiksed rütmiharjutused. Lisaks ka juhendaja poolt läbi viidud väiksed arutelud. Samal ajal valmistas teine grupp ette laudu ja tegi pasteedisaiu. Ning pärast seda toimus nö võimekamatega grupiarutelu, kus pidi pildid järjekorda panema ja kirjeldama, mis toimub, kes mida mõtleb ja tunneb. Ning kõige lõpus toimus tantsimine ja pidu, mis oli väga humoorikas. Kokkuvõttes oli üritus tore ja oli näha, et osalejad väga nautisid koos olemist. Samas oli ka huvitav vaadata kui erineva autismi tugevusega need inimesed olid. Mõnel olid mõned aspektid tugevamalt esil, teistel teised. Siiski näis, et kõik said elementaarsete asjadega iseseisvalt hakkama.
Täna töötasin taas terve päeva ainult M-ga. Ta päevakava üldiselt koosneb vabast ajast ja tööst. Töö on individuaalne ja seetõttu ka kulgeb väga aeglases rütmis. Täna sain teada, et kui me oleme talle välja mõelnud uued ülesanded siis nende õpetamine toimub üks-ühele. Ja kui ta on ülesande selgeks saanud siis ta saab seda hiljem omaette harjutada, iseseisva tööna. Täna avanes mul võimalus siis teda üks-ühele õpetada. Kuna ta on aga nii tark, siis ei olnud see üldse keeruline. Siiski natuke intensiivsem töö kui muidu. Ma koostasin talle ise ka ülesande, mis seisneb selles, et ta peab kõrre sisse läätsesid ükshaaval panema. Ta sai kohe sellest ülesandest aru ja tegi meelsasti. Kõrre sain ma ühest kohvikust, see oli selline natuke laiem kokteilikõrs ja läätsed kodust. See on väga hea harjutus peenmotoorika jaoks. Nii et kelle lapsele meeldib ka väikseid asju kuskile sisse panna, siis see on hea ja odav harjutus. Vähemalt M-le see väga meeldis. Olin ise ka uhke. Sest nende ülesannete tegemine ei ole üldse nii kerge. Paneb loovamalt mõtlema :)
Üks asi, mida ma täna veel märkasin oli see, et kui M tuli õppima ja istus toolile nii, et ta jalad maha ei ulatunud siis pandi ta jalgade alla selline väike pink, et tal oleks kindlam kontakt. Nagu olen rääkinud, et tehakse ka siis kui on tualetitreening. Huvitav on see, et seda pinki kasutatakse ainult seal, teiste toolide peal istub ta ikka nii et jalad õõtsuvad. Võimalik, et õppimine on pingelisem periood ja siis on hea kui on natuke kindlam tunne.
Õppimine sellises vormis toimub ainult kord nädalas. Kolleeg arvas, et ideaalne oleks kui oleks iga päev natuke. Samas teraapiakeskustes toimub see iga päev ainult niimoodi. Loodan, et saan temaga iga päev siiski ise seda õpet läbi viia ja nii saame mõlemad areneda :)
Lisasin siia paar pilti ka algkoolist. Esimesel pildil on väike orvake, kus laps õpib, kolmest küljest piiratud. Teise pildi peal on see nurk lähemalt. Vasakul on lapsel harjutused eraldi kastikestes, mis tuleb ära teha. Kui valmis, siis paneb laps tagasi ja võtab järgmise. Lapse ees on silt „Munka“ ehk töö, mille alla ta paneb krõpsuga identse pildi selleks ajaks kui ta tööga tegeleb. Lõpetades võtab ta selle endaga kaasa ja paneb spetsiaalsesse „lõpetatud tegevuste“ kastikesse. Kolmandal pildi on näha väike vaba aja ala, kus saab endale valida vaba aja tegevuse. Pruuni seina peal on kolm suurt paberilehte, kus on krõpsudega kujundid, mis tähistavad aega. Iga viie minuti tagant võtab õpetaja ühe krõpsu ära, nii, et lapsel on selge ülevaade palju tal veel aega alles on. Ja viimasel pildil on näha ühe teise, võimekama, õpilase nurk, mille ta on kujundanud paberist ehitatud maanteevõrguga.
esmaspäev, 18. veebruar 2013
6.
Kohati on Budapestis elamine väga frustreeriv. Seda muidugi ainult juhul kui sa proovid jätkata oma tavapärast elu siin- nt käia trennis, külastada eriala raamatukogu ja teha muid taolisi igapäeva toiminguid. Enamus välistudengeid, keda olen siin nüüd kohanud, elavad õndsas teadmatuses, sest kulgevad peamsielt trajektooril ülikool-klubi-ühikas. Ungari on neljas riik, kus olen elanud ja selle bürokraatia ületab kõik senise. Kõige põhilisemaks probleemiks ja stressi allikaks on olnud siiani raamatukogu külastamine ja sealt raamatute laenutamine, mis mul siiani pole õnnestunud. Ühe ülikooli erinevate teaduskondade raamatukogud omavad kõik erinevaid süsteeme ja reegleid laenutamiseks- ainult selleks, et inimestel tööd oleks, tundub mulle. Ja nii ma olen sinna vahele kinni jäänud. Homme saab mu ülemus mulle laenutada nädalaks ühe raamatu! Milline õnn! Pean ütlema, et selle koha pealt on väga raske kohaneda, eriti kui tuled Eestist. Arvasin naiivselt, et lähen kohale, teen kaardi ja sealt edasi on nö vaba vesi...aga ei. Lisaks kui eestlane on harjunud, et enamus kaarte saab panna ID-kaardi "peale", siis siin on igaks asjaks olemas eraldi paberist kaardike ja veel lisakaart, mis tõendab, et sul võib olla see esimene kaart. Paljud ungarlased, nii mehed kui naised on suhteliselt äkilised ja agressiivsed, selle süsteemi ühte osa nuusutades hakkab mulle see mõistetav tunduma. Kui mingil põhjusel asi ei lähe nii nagu ametniku poolt lubatud, siis esimene soovitus on see, et proovi paar kõvemat sõna ütelda. Ehk siis pidevalt peaks agressiivne olema, mis just väga eestlase loomusega kokku ei lähe...pigem kannatame ära ja proovime siis uuesti :)
Nii et kokkuvõttes on süsteemi iga väikse osa jaoks olemas eraldi inimene või paar ja see, mida sulle lubatakse või internetis kirjutatakse ei vasta tihti tõele. Ja veel meeldib ungaralastele ka väga kaevelda :)
Nii et kokkuvõttes on süsteemi iga väikse osa jaoks olemas eraldi inimene või paar ja see, mida sulle lubatakse või internetis kirjutatakse ei vasta tihti tõele. Ja veel meeldib ungaralastele ka väga kaevelda :)
neljapäev, 14. veebruar 2013
5.
Täna on selle nädala viimane tööpäev kuna homme tegelevad õpetajad mingi administratiivse asjaga ja mina teen ungari keele eksamit, et leida endale keeleõppeks sobiv grupp.
Veetsin täna peamise osa päevast M.-ga koos. Juba teist päeva on ta lemmikuks tegevuseks võtta kaks plastikust kasti, üks on tühi ja teise sees on läätsed, oad ja mais. Siis ta võtab näppudega ühe läätse, paneb selle lusika peale ja kallab tühja karpi. Ja nii võib ta ülima täpsuse ja hoolega veeta terve vaba aja. Vahepeal oli mäng ka "interaktiivne" ehk siis mina võtsin maast oa, panin oma lusika peale, tema võttis selle minu lusika pealt oma lusika peale ja siis karpi. Talle näib väga meeldivat kukkumise hääl. Aga ka see peaks olema kuidagi organiseeritud ja kontrolli all.
Temaga on suhteliselt lihtne tegeleda ja teda õpetada, kuna ta allub rutiinile väga hästi. Ta teeb ka uusi asju nii kaua kuni need on kuidagi loogiliselt organiseeritud ja korraldatud. Täna oli põnev hetk lõunasöögilauas. Kuna ta toitub peamiselt saiast, siis tavaliselt on söömine korraldatud nii, et ta saab kõigepealt pool saia, siis kausitäie beebipüreed ja siis teise poole saiast. Täna oli ta väga üllatunud kui muutsime korraldust nii, et kõigepealt beebipüree ja siis terve sai. Töötajad hoidsid hinge kinni ja ootasid, mis sellele järgneb. Ta hakkas õnneks rahulikult sööma ja seda eelkõige tänu sellele, et asjade loomulik rutiin ja korraldus muus osas oli täpselt sama. Iga päev proovime me ka tema beebitoidus "tavalise" toidu osakaalu natuke suurendada. Kui temaga kannatlik ja järjekindel olla, siis läheb hästi :)
Kuna ma ei ole hariduselt eripedagoog, siis arvasin, et mu igapäeva elu osaks ei saa olema erinevate erivajadustega laste õpetamise teemaliste raamatute lugemine. Täna oli tööl mu küsimuseks see, kuidas õpetada ja arendada M.-i, et ta õpiks pliiatsit õigesti käes hoidma. Kodus avastasingi end internetis erinevatelt taolistelt lehekülgedelt ja proovisin teha nimekirja mängudest, mida temaga selleks kasutada. Päris põnev iseenesest, aga ka harjumatu, sest olen kogu aeg mõelnud, et hakkan selle teemaga tegelema alles siis kui enda lapsi on õpetada vaja. Samas M. on nende päevadega nii lähedaseks saanud, et ongi nagu enda oma :) Vähemalt pühendunud olen ma talle küll :)
Soovin kõigile kena sõbrapäeva!
Veetsin täna peamise osa päevast M.-ga koos. Juba teist päeva on ta lemmikuks tegevuseks võtta kaks plastikust kasti, üks on tühi ja teise sees on läätsed, oad ja mais. Siis ta võtab näppudega ühe läätse, paneb selle lusika peale ja kallab tühja karpi. Ja nii võib ta ülima täpsuse ja hoolega veeta terve vaba aja. Vahepeal oli mäng ka "interaktiivne" ehk siis mina võtsin maast oa, panin oma lusika peale, tema võttis selle minu lusika pealt oma lusika peale ja siis karpi. Talle näib väga meeldivat kukkumise hääl. Aga ka see peaks olema kuidagi organiseeritud ja kontrolli all.
Temaga on suhteliselt lihtne tegeleda ja teda õpetada, kuna ta allub rutiinile väga hästi. Ta teeb ka uusi asju nii kaua kuni need on kuidagi loogiliselt organiseeritud ja korraldatud. Täna oli põnev hetk lõunasöögilauas. Kuna ta toitub peamiselt saiast, siis tavaliselt on söömine korraldatud nii, et ta saab kõigepealt pool saia, siis kausitäie beebipüreed ja siis teise poole saiast. Täna oli ta väga üllatunud kui muutsime korraldust nii, et kõigepealt beebipüree ja siis terve sai. Töötajad hoidsid hinge kinni ja ootasid, mis sellele järgneb. Ta hakkas õnneks rahulikult sööma ja seda eelkõige tänu sellele, et asjade loomulik rutiin ja korraldus muus osas oli täpselt sama. Iga päev proovime me ka tema beebitoidus "tavalise" toidu osakaalu natuke suurendada. Kui temaga kannatlik ja järjekindel olla, siis läheb hästi :)
Kuna ma ei ole hariduselt eripedagoog, siis arvasin, et mu igapäeva elu osaks ei saa olema erinevate erivajadustega laste õpetamise teemaliste raamatute lugemine. Täna oli tööl mu küsimuseks see, kuidas õpetada ja arendada M.-i, et ta õpiks pliiatsit õigesti käes hoidma. Kodus avastasingi end internetis erinevatelt taolistelt lehekülgedelt ja proovisin teha nimekirja mängudest, mida temaga selleks kasutada. Päris põnev iseenesest, aga ka harjumatu, sest olen kogu aeg mõelnud, et hakkan selle teemaga tegelema alles siis kui enda lapsi on õpetada vaja. Samas M. on nende päevadega nii lähedaseks saanud, et ongi nagu enda oma :) Vähemalt pühendunud olen ma talle küll :)
Soovin kõigile kena sõbrapäeva!
teisipäev, 12. veebruar 2013
4.
Tänane päev oli väga tore. Kuna I. puudub nädal aega, siis olin täna abis algkoolis. Hommikul anti mulle õpetamiseks M., kes on I. kõrval mu teine kõige lemmikum. Ta on 7-aastane ja selline väike nublu. Välimuse järgi ütleks, et 5-aastane. Ta meenutab väga oma oleku ja tegutsemise/liigutuste poolest Ervin Abelit "Mehed ei nuta" filmist. Selline nõrguke ja tundliku natuuriga poiss. Isegi näojoontes on palju sarnasusi :)
Ta on oma olemuselt "puhas" autist. Armastab ja vajab tohutult korda ja rutiini. Kõik asjad alates tooli asendist, lõpetades päeviku asukohaga peavad olema ideaalsed. Enamuse ajast ta lihtsalt korrigeerib nende asendit, kuid vahel tekib ka väike afektihoog sellest. Nii kaua kui viibisime klassiruumides, siis oli kõik korras. Kuid kui pidime minema teise majja võimlasse, siis oli näha, kuidas ta ärevamaks muutus. Võimlas oli tund enamuses osas struktureeritud. Lõppu aga kuulus umbes pool tundi vaba aega, mis ehk võib olla natuke sarnane "vahetunnile", ning selle juures oli nii hästi näha, kuidas ärevus tõusis. Ja kui teine poiss tahtis ka pallimerre minna, siis ta ärritus ja maha rahunemine võttis kindlasti pool tundi aega. Õnneks ei läinud see kordagi nii suureks, et ta hakkaks käega vastu pead taguma. Samas oli see väga hea näide sellest, kui õnnelik ja rahul ta on siis kui kõik on piktogrammide ja kavadega korraldatud ja mis saab siis kui ei ole.
Lisaks oli täna ka kaks teist poissi puudu, mis samuti ta elu raskemaks tegi. Nt ülesannetelt vabale ajale üle minek ja muud muutused võtsid palju aega ja rahunemist. Võib-olla on oluline siinkohal mainida, et võimlas oli meid selle tunni ajal ainult 4, kaks õpetajat ja kaks last ning juba siis läks ta endast välja. Ei kujuta ette, mis saaks siis kui ta oleks nö tavakeskkonnas või kasvõi tugiisikuga tavakoolis....
Kokkuvõttes on ta jube armas ning väga tore on temaga töötada ja tema omapära tundma õppida. Usun, et kuigi ta ei räägi, siis ta on võimekas ja lahendab paljusid ülesandeid kergesti. Kindlasti tahaksin temaga tulevikus ka natuke videoga mudeldamist proovida, mingite oskuste õpetamiseks.
Algkooli õpetajad on mu vastu eriti sõbralikud ja toetavad ja õnneks julgevad mulle ülesandeid anda. Nii et loodan, et saan seal jätkata :)
Ta on oma olemuselt "puhas" autist. Armastab ja vajab tohutult korda ja rutiini. Kõik asjad alates tooli asendist, lõpetades päeviku asukohaga peavad olema ideaalsed. Enamuse ajast ta lihtsalt korrigeerib nende asendit, kuid vahel tekib ka väike afektihoog sellest. Nii kaua kui viibisime klassiruumides, siis oli kõik korras. Kuid kui pidime minema teise majja võimlasse, siis oli näha, kuidas ta ärevamaks muutus. Võimlas oli tund enamuses osas struktureeritud. Lõppu aga kuulus umbes pool tundi vaba aega, mis ehk võib olla natuke sarnane "vahetunnile", ning selle juures oli nii hästi näha, kuidas ärevus tõusis. Ja kui teine poiss tahtis ka pallimerre minna, siis ta ärritus ja maha rahunemine võttis kindlasti pool tundi aega. Õnneks ei läinud see kordagi nii suureks, et ta hakkaks käega vastu pead taguma. Samas oli see väga hea näide sellest, kui õnnelik ja rahul ta on siis kui kõik on piktogrammide ja kavadega korraldatud ja mis saab siis kui ei ole.
Lisaks oli täna ka kaks teist poissi puudu, mis samuti ta elu raskemaks tegi. Nt ülesannetelt vabale ajale üle minek ja muud muutused võtsid palju aega ja rahunemist. Võib-olla on oluline siinkohal mainida, et võimlas oli meid selle tunni ajal ainult 4, kaks õpetajat ja kaks last ning juba siis läks ta endast välja. Ei kujuta ette, mis saaks siis kui ta oleks nö tavakeskkonnas või kasvõi tugiisikuga tavakoolis....
Kokkuvõttes on ta jube armas ning väga tore on temaga töötada ja tema omapära tundma õppida. Usun, et kuigi ta ei räägi, siis ta on võimekas ja lahendab paljusid ülesandeid kergesti. Kindlasti tahaksin temaga tulevikus ka natuke videoga mudeldamist proovida, mingite oskuste õpetamiseks.
Algkooli õpetajad on mu vastu eriti sõbralikud ja toetavad ja õnneks julgevad mulle ülesandeid anda. Nii et loodan, et saan seal jätkata :)
esmaspäev, 11. veebruar 2013
3.
Eile õhtul ungari keele sõnu korrates tundsin juba suurt elevust selles osas, et saan täna kohe terve päeva I.-ga personaalselt tegeleda. Suur oli minu pettumus kui selgus, et tal on köha ja ta jääb terveks nädalaks koju. See tähendas seda, et suure osa tänasest päevast veetsin piktogramme meisterdades. Terve ülejäänud nädala olen algkoolis, täna väideti, et mulle on seal lausa kaks last, kellega tegeleda. Eks näib, mis tegelikult saab. Põhikoolis on neil väga abi vaja, kuid nad ei oska mulle siis kui I-d ei ole ühtegi konkreetset tööd anda.
Üks asi, millest olen hakanud juba väga puudust tundma, on superviisor, kes räägiks minuga samal tasemel inglise keelt. Keegi, kellelt ma saaksin kõik oma küsimused ära küsida ja teada saada, miks me mingil viisil asju teeme. Näiteks põhikoolis on väga suure osa ajast lastel siiski vaba aeg, kus nad niisama kuni pool tundi diivanil lesivad või siis pusle tükke keerutavad. Ning töö ajal siis teevad lihtsamaid käelisi ülesandeid. Neid vaadates tekib küsimus, et kas see ongi nende tase või me suudaksime neid rohkem arendada? Ja kas see peabki nii olema, et vaba aeg nii kaua kestab? See, mida ma olen ABA puhul näinud on see, et teraapia on palju intensiivsem ja nõudmised kõrgemad. Aga eks ka eesmärgid ole nende kahe sekkumise puhul erinevad. Kuigi põhikoolis on kahe või kolme õpilase kohta üks õpetaja, siis on vastutus ikkagi kuidagi hajunud ja lapsed kuidagi kulgevad, mida me ABA struktureerituse juures väga ei näe.
Kui mul võimalus tekib, siis ma lähen mingi hetk külla ka siinsesse ABA keskusesse. See on piltide järgi modernsem ja ainult ABA põhine ja üks-ühele õppega. Selle juhataja on Ameerikas saanud ka oma kutse ja oskab tõenäoliselt ka vabalt inglise keelt. Ehk siis saab näha, milline see sekkumiste erinevus on ka praktikas. See keskus on tõenäoliselt ka ainult lapsevanemate rahastatud.
Rääkides täna ühe endavanuse kolleegiga, selgus, et koolil ei ole raha, et rohkem õpetajaid palgata ning need, kes on tööl on väga ülekoormatud. See pani mind natuke muigama, sest täna veetsid nad päris suure osa ajast töögraafikut koostades ja piktogramme tehes. See oleks Eesti õpetajate jaoks tihti vist töö, mida pärast tööpäeva tehakse :)
Vaatasin eile sellise pealkirjaga saadet: Asperger syndrome: make me normal (võimalik siit vaadata: https://www.youtube.com/watch?v=RGKQMa1qxFo) . Sellest näidati katkendeid ka hollandi sümpoosiumil. Väga ilus film sellest, kuidas suure järjekindlusega saab neid lapsi väga palju ja kaugele arendada. Ja teine, kus näitab tõenäoliselt maailma parimat kooli, mis mõeldud autistlikele lastele ja noortele: BBC Louis Theroux- Extreme love- Autism. Väga äratuntav on see, kui ebakindlalt saatejuht tunneb ja käitub kui ta jätta autistiga kahekesti ühte ruumi. Ning kuidas ta filmi lõpu poole hakkab juba vaikselt aru saama, kuidas autistidega rääkida ja tegeleda :)
Üks asi, millest olen hakanud juba väga puudust tundma, on superviisor, kes räägiks minuga samal tasemel inglise keelt. Keegi, kellelt ma saaksin kõik oma küsimused ära küsida ja teada saada, miks me mingil viisil asju teeme. Näiteks põhikoolis on väga suure osa ajast lastel siiski vaba aeg, kus nad niisama kuni pool tundi diivanil lesivad või siis pusle tükke keerutavad. Ning töö ajal siis teevad lihtsamaid käelisi ülesandeid. Neid vaadates tekib küsimus, et kas see ongi nende tase või me suudaksime neid rohkem arendada? Ja kas see peabki nii olema, et vaba aeg nii kaua kestab? See, mida ma olen ABA puhul näinud on see, et teraapia on palju intensiivsem ja nõudmised kõrgemad. Aga eks ka eesmärgid ole nende kahe sekkumise puhul erinevad. Kuigi põhikoolis on kahe või kolme õpilase kohta üks õpetaja, siis on vastutus ikkagi kuidagi hajunud ja lapsed kuidagi kulgevad, mida me ABA struktureerituse juures väga ei näe.
Kui mul võimalus tekib, siis ma lähen mingi hetk külla ka siinsesse ABA keskusesse. See on piltide järgi modernsem ja ainult ABA põhine ja üks-ühele õppega. Selle juhataja on Ameerikas saanud ka oma kutse ja oskab tõenäoliselt ka vabalt inglise keelt. Ehk siis saab näha, milline see sekkumiste erinevus on ka praktikas. See keskus on tõenäoliselt ka ainult lapsevanemate rahastatud.
Rääkides täna ühe endavanuse kolleegiga, selgus, et koolil ei ole raha, et rohkem õpetajaid palgata ning need, kes on tööl on väga ülekoormatud. See pani mind natuke muigama, sest täna veetsid nad päris suure osa ajast töögraafikut koostades ja piktogramme tehes. See oleks Eesti õpetajate jaoks tihti vist töö, mida pärast tööpäeva tehakse :)
Vaatasin eile sellise pealkirjaga saadet: Asperger syndrome: make me normal (võimalik siit vaadata: https://www.youtube.com/watch?v=RGKQMa1qxFo) . Sellest näidati katkendeid ka hollandi sümpoosiumil. Väga ilus film sellest, kuidas suure järjekindlusega saab neid lapsi väga palju ja kaugele arendada. Ja teine, kus näitab tõenäoliselt maailma parimat kooli, mis mõeldud autistlikele lastele ja noortele: BBC Louis Theroux- Extreme love- Autism. Väga äratuntav on see, kui ebakindlalt saatejuht tunneb ja käitub kui ta jätta autistiga kahekesti ühte ruumi. Ning kuidas ta filmi lõpu poole hakkab juba vaikselt aru saama, kuidas autistidega rääkida ja tegeleda :)
reede, 8. veebruar 2013
2.
Täna oli selle nädala viimane tööpäev. Põhikooli tuli täna lõpuks poiss I.(11-a.), kellega mina peaksin isiklikult hakkama tegelema. Ta on üliarmas. Väga sotsiaalne, kuigi ei räägi :) Täna tekkis mul lõpuks võimalus ka reaalselt proovida teda üks-ühele õpetada, muidugi olin närvis, sest temal ei ole peale piltide ja kehakeele midagi, millega end mulle selgeks teha ja mina ei räägi piisavalt spontaanselt veel ungari keelt, et ennast talle selgeks teha. Väga mitmete kordamiste tagajärjel sain lõpuks selgeks, kuidas liikuda temaga ühest "jaamast" teise ja mis järjekorras piktogrammidega toimetatakse. Lõpuks oli juba kõik hästi.
Täna tähistati koolis ka Farsang'i, mis on püha, kus tantsitakse ja trallitakse, et hirmutada talv minema ja lastakse kevadel tulla. Lapsed olid karnevali kostüümides. Minu I. oli riietatud mustkunstnikuks, uhekele torukübarale lisas vahvust puust lusikas, millega võluda ja plastkaardil jänese pilt :)
Järgmine nädal on mul võimalik kolmel päeval I.-ga tegeleda ja siis kahel olla algkoolis väikeste tegelastega koos. Ja loodetavasti saan siis hästi palju individuaalset tööd teha.
I. kasutab piktogramme, aga mitte veel väga hästi. Mõtlen, et ta ei ole veel vist päris aru saanud, et teine inimene ei tea iseenesest, mida ta tahab ja et piktogrammid on selleks, et teada anda. Aga see on väga tore väljakutse aidata tal see seos piktogramm=suhtlemine oma peas luua. Eile näitas üks kolleeg mulle ülihead programmi "Boardmaker", mille abiga saab väga hõlpsasti teha erinevaid piktogramme, kõikvõimalikel teemadel. Nii me siis lõikasime ja kiletasime neid tükk aeg. Nüüd on ühel teisel poisil, kellel on uus puhkenurk, võimalus aru saada, mida seal teha võib ja mida mitte ning millal sinna minna tuleb :) Igatahes ootan järgmist nädalat väga :)
Täna tähistati koolis ka Farsang'i, mis on püha, kus tantsitakse ja trallitakse, et hirmutada talv minema ja lastakse kevadel tulla. Lapsed olid karnevali kostüümides. Minu I. oli riietatud mustkunstnikuks, uhekele torukübarale lisas vahvust puust lusikas, millega võluda ja plastkaardil jänese pilt :)
Järgmine nädal on mul võimalik kolmel päeval I.-ga tegeleda ja siis kahel olla algkoolis väikeste tegelastega koos. Ja loodetavasti saan siis hästi palju individuaalset tööd teha.
I. kasutab piktogramme, aga mitte veel väga hästi. Mõtlen, et ta ei ole veel vist päris aru saanud, et teine inimene ei tea iseenesest, mida ta tahab ja et piktogrammid on selleks, et teada anda. Aga see on väga tore väljakutse aidata tal see seos piktogramm=suhtlemine oma peas luua. Eile näitas üks kolleeg mulle ülihead programmi "Boardmaker", mille abiga saab väga hõlpsasti teha erinevaid piktogramme, kõikvõimalikel teemadel. Nii me siis lõikasime ja kiletasime neid tükk aeg. Nüüd on ühel teisel poisil, kellel on uus puhkenurk, võimalus aru saada, mida seal teha võib ja mida mitte ning millal sinna minna tuleb :) Igatahes ootan järgmist nädalat väga :)
1.
Kirjutan seda päevikut osaliselt endale, aga ka selleks, et jagada siinset kogemust oma tuttavatega Eestist. Kuna Eestis sellist kompleksi autistlikele inimestele ei ole, siis ehk on selle päeviku kirjutamine kasulik kasvõi ideede tekitamiseks.
Budapesti Autismi Ühing on koht, kus olen juuni alguseni praktikal. Tegemist on siiski ühe ainsama majaga Budapestis, mis võib väljast vaadates jätta tavalise elumaja mulje. Selles konkreetses majas asub eelkool- u 8 õpilast, põhi-keskkool- u 10 õpilast, täiskasvanute kool- u 8 õpilast. Maja ise on suurepärase ülesehitusega, ära on kasutatud keldrikorrus ja esimene korrus. Seal asub nii palju erinevaid väikseid ruume ja orvakesi, mis on ideaalne nende inimeste õpetamiseks. Just seetõttu, et kuna nad vajavad tihti omaette olemiseks ruumi, siis see on neile ka võimaldatud. Enamasti on õpilased kõik sügava või keskmise arengutasemega autistid, kellel on ka vaimne mahajäämus. On siiski ka paar kõrgelt funktsioneerivat autisti ja aspergerit. Erinevates osades on keskeltläbi 1 õpetaja kahe lapse kohta. Mõnel juhul timub õpe ka üks-ühele. Kõik lapsed on koolis u 8st 3ni.
Praeguseks hetkeks olen kolm päeva seal kohal olnud. See nädal kulub ainult vaatlemise peale, et õppida inimesi paremini tundma. Esimesel päeval olin nn põhi-keskkoolis. Seal on u 8-10 last. Kõik on väga erineva tasemega autistid. Enamus siiski veedavad peamise osa oma päevast nö oma maailmas. Kõnet on vähe. Antud ühing on loodud orienteeruvalt 23 aastat tagasi ja ma usun, et pärast asutamist pole ka seda hoonet väga palju renoveeritud. Rahalised seisud on nii Ungari riigil kui ka selle inimestel kesised. Eelmisel aastal võeti ühingult ära ka riigipoolne toetus, mille tõttu peavad vanemad nüüd ise kooli eest maksma. See summa on lääneriikide teraapiamaksumustega võrreldes väike, kuid siin sööb tõenäoliselt neljandiku keskmise inimese sissetulekust. Siiski võrreldes Eestiga on olukord väga hea, sest kui vanemal on hea sissetulek, siis on tal võimalik oma lapsele võimaldada head ja intensiivset sekkumist. Pidades siinkohal siis silmas koolitööd eelnimetatud suhtes 8 tundi päevas.
Töö põhimõtetes lähtutakse väga tugevalt piktogrammide kasutamisest ja TEACCH metoodikast. Lapsed on heas mõttes nagu väiksed robotid selles süsteemis. Ja on näha, et neile väga meeldib selline korraldus. Igal lapsel on olemas oma
väike töönurk, kus tal on laud, tool ja kolm seina, mis võimaldab tal segamatult õppida. Lisaks on igal lapsel oma isiklik takjakrõpsudega päevik, kus on iga päeva plaan olemas piktogrammide näol. Lisaks on igaühel kas väike diivaninurk, tugitool või siis riiuliga eraldatud lesimisnurgake, kus nad saavad oma vabal ajal rahuneda ja lõõgastuda. Ning lisaks on ruumis ka üks suurem laud, kus toimuvad grupitööd. Ja eraldi söögituba ja väike võimla. Hästi oluline on siinkohal välja tuua, et maja ei ole suur. Nappide vahenditega on väga hästi riiulite ja kardinakestega tekitatud sellised eraldi ruumid. Tavaliselt on lapsel seal lesilas väike madrats ja pleed ning padi ning kardin, mis selle muust ruumist eraldab. Vahel on väga naljakas kuulda kuskilt kardina tagant väikest laulmist või muud, mida üks väike tegelane tekitab. Siinkohal on oluline ehk välja tuua ka see, et kuna kogu päev on väga tugevalt struktureeritud, siis ei saa lapsed tundide kaupa seal lesilas olla, vaid selleks on kindel ajavahemik, nt 10 minutit, peale mida tuleb taas hakata õppima. Igal lapsel on ka väike taimer või äratuskell, mis võimaldab neil vastavaid ajavahemikke mõõta ja ennast uueks kava punktiks ette valmistada. Nii läheb kõik kava kohaselt ja ette arvatavalt. Kuna enamusel on vaimne mahajäämus, siis ei ole nende õppeülesanded ülearu keerulised. Lühidalt on need erinevad objektide sobitamisest või käelised tegevused, mida nad omaette juhendist lähtuvalt teevad. Ja piktogrammid on alati takjakrõpsuga nii, et neid saab ühest kohast teise panna. Seinte ja kappide küljes on seal palju takjakrõpse kleebitud. Selle kooliastme ehk kõige huvitavamaks lapseks on üks tüdruk, kelle üks vanematest on välismaalane. Nii oli ta väga õnnelik, et ma tulin, sest sai lõpuks kellegagi inglise keeles rääkida. Ungarlased räägivad peamiselt ainult ungari keelt. Väga vähesed räägivad inglise keelt ja veel vähesemad seda vabalt. Peamiseks põhjuseks näib olevat see, et kõik filmid ja sarjad on ungari keeles peale loetud ja nii ei kuulegi nad pea kunagi inglise keelt. Ega muid võõrkeeli oma tavakeskkonnas. See tüdruk on väga verbaalne ja ka kalenderarvutaja. Esimene kord kui kohtusime küsis ta pärast mu nime kohe mu sünniaja ja ütles, mis nädalapäevale see satub. Kahjuks ei olnud see õige. Tal on ääretult palju ehholaaliat. Kui alguses jääb mulje, et ta saab sinust aru ja oskab sinuga inglise keeles vestelda, siis kahjuks on see petlik, sest enamus kõnest on tal kuuldu järgi pähe õpitud ja ei näi tähendust omavat. Teised lapsed pigem häälitsevad ja laulavad omaette ja kui nendega rääkida, siis ütlevad ehk sõna. Üks poiss ümiseb minu meelest samasugust meloodiat nagu preester kirikus. Eile oli mul võimalus viibida algkoolis. Sealsed lapsed võitsid täielikult mu südame. Nad on samamoodi keskmise ja raske autismiga ja enamus mitte väga verbaalsed. Üks poiss oli selline nublum ja üliarmas. Oma käitumise poolest võiks öelda klassikaline autist. Oli väga kindlalt kinni oma rutiinides ja läks endast kergesti välja kui midagi muutus. Nii kaua kui kõik rutiinipäraselt kulges oli ta rahulik ja rõõmus. Seal grupis nägin seda, kuidas toimub hommikul kooli tulek. Igal lapsel on kolm riiulit, kus on piktogrammidega tähistatud erinevad kastid, kuhu tuleb oma riided panna. Lisaks on piktogrammi abi ka selles osas, mis järjekorras tuleb riided ära võtta. Sel viisil said kõik ise hakkama. Nägin, kuidas viidi läbi tol päeval kehalise tund. Seal oli kaks batuuti ja üks pallimeri, mis mõlemad olid poiste lemmikud. Ka kehalise tunnis toimus kogu tegevuse täpse kava järgi ja piktogrammide abil. Muul viisil ei saakski nendega kontakti ja üksteisele arusaadavaks teha. Usun, et üks asi, millest nendel lastel võiks tõesti ka nö puhkeajal kasu olla, on batuut. See peaks aitama ka üleerutunud ajutegevust oma rütmilisusega rahustada. Peamise premeerimisena kasutatakse sõnalist premeerimist ja väikseid maiuseid, mida laps saab valida. Maiused on väikesed ja on pandud plastmassist tööriistakohvrisse, kus on palju väikseid karbikesi. Järjekordne mugav ja hea lahendus. Seal sees on väikse lutsukomme, popkorni,soolapulki ja kummikomme. Täna olin enamuse päevast täiskasvanute koolis, kuhu kuulub u 8 täiskasvanud noort, u 25 aastased. Nad käivad koolis iga päev, päevakava on sarnane tavakoolile, kuid nende arengust ja võimekusest lähtuvalt on ülesanneteks 1 klassi taseme ülesanded. Kõige tublim on suuteline rahast aru saama, seda aeglaselt lugema ja poes käima. Paar tundi päevas toimub käsitöö tegemine, mille tulemusena loodud ehteid (pärlid ja vilditud) nad müüvad. Üks nendest on väga hea keeleliselt. Üks õpetaja ütles, et ta räägib inglise keelt. Täna temaga tutvudes oskas ta öelda mulle kohe paar sõna eesti keeles. Suurepärane tegelane. Lisaks aitas ta mul vahepeal ka õpetaja ungari keelset juttu „google translate“ stiilis tõlkida :)
Budapesti Autismi Ühing on koht, kus olen juuni alguseni praktikal. Tegemist on siiski ühe ainsama majaga Budapestis, mis võib väljast vaadates jätta tavalise elumaja mulje. Selles konkreetses majas asub eelkool- u 8 õpilast, põhi-keskkool- u 10 õpilast, täiskasvanute kool- u 8 õpilast. Maja ise on suurepärase ülesehitusega, ära on kasutatud keldrikorrus ja esimene korrus. Seal asub nii palju erinevaid väikseid ruume ja orvakesi, mis on ideaalne nende inimeste õpetamiseks. Just seetõttu, et kuna nad vajavad tihti omaette olemiseks ruumi, siis see on neile ka võimaldatud. Enamasti on õpilased kõik sügava või keskmise arengutasemega autistid, kellel on ka vaimne mahajäämus. On siiski ka paar kõrgelt funktsioneerivat autisti ja aspergerit. Erinevates osades on keskeltläbi 1 õpetaja kahe lapse kohta. Mõnel juhul timub õpe ka üks-ühele. Kõik lapsed on koolis u 8st 3ni.
Praeguseks hetkeks olen kolm päeva seal kohal olnud. See nädal kulub ainult vaatlemise peale, et õppida inimesi paremini tundma. Esimesel päeval olin nn põhi-keskkoolis. Seal on u 8-10 last. Kõik on väga erineva tasemega autistid. Enamus siiski veedavad peamise osa oma päevast nö oma maailmas. Kõnet on vähe. Antud ühing on loodud orienteeruvalt 23 aastat tagasi ja ma usun, et pärast asutamist pole ka seda hoonet väga palju renoveeritud. Rahalised seisud on nii Ungari riigil kui ka selle inimestel kesised. Eelmisel aastal võeti ühingult ära ka riigipoolne toetus, mille tõttu peavad vanemad nüüd ise kooli eest maksma. See summa on lääneriikide teraapiamaksumustega võrreldes väike, kuid siin sööb tõenäoliselt neljandiku keskmise inimese sissetulekust. Siiski võrreldes Eestiga on olukord väga hea, sest kui vanemal on hea sissetulek, siis on tal võimalik oma lapsele võimaldada head ja intensiivset sekkumist. Pidades siinkohal siis silmas koolitööd eelnimetatud suhtes 8 tundi päevas.
Töö põhimõtetes lähtutakse väga tugevalt piktogrammide kasutamisest ja TEACCH metoodikast. Lapsed on heas mõttes nagu väiksed robotid selles süsteemis. Ja on näha, et neile väga meeldib selline korraldus. Igal lapsel on olemas oma
väike töönurk, kus tal on laud, tool ja kolm seina, mis võimaldab tal segamatult õppida. Lisaks on igal lapsel oma isiklik takjakrõpsudega päevik, kus on iga päeva plaan olemas piktogrammide näol. Lisaks on igaühel kas väike diivaninurk, tugitool või siis riiuliga eraldatud lesimisnurgake, kus nad saavad oma vabal ajal rahuneda ja lõõgastuda. Ning lisaks on ruumis ka üks suurem laud, kus toimuvad grupitööd. Ja eraldi söögituba ja väike võimla. Hästi oluline on siinkohal välja tuua, et maja ei ole suur. Nappide vahenditega on väga hästi riiulite ja kardinakestega tekitatud sellised eraldi ruumid. Tavaliselt on lapsel seal lesilas väike madrats ja pleed ning padi ning kardin, mis selle muust ruumist eraldab. Vahel on väga naljakas kuulda kuskilt kardina tagant väikest laulmist või muud, mida üks väike tegelane tekitab. Siinkohal on oluline ehk välja tuua ka see, et kuna kogu päev on väga tugevalt struktureeritud, siis ei saa lapsed tundide kaupa seal lesilas olla, vaid selleks on kindel ajavahemik, nt 10 minutit, peale mida tuleb taas hakata õppima. Igal lapsel on ka väike taimer või äratuskell, mis võimaldab neil vastavaid ajavahemikke mõõta ja ennast uueks kava punktiks ette valmistada. Nii läheb kõik kava kohaselt ja ette arvatavalt. Kuna enamusel on vaimne mahajäämus, siis ei ole nende õppeülesanded ülearu keerulised. Lühidalt on need erinevad objektide sobitamisest või käelised tegevused, mida nad omaette juhendist lähtuvalt teevad. Ja piktogrammid on alati takjakrõpsuga nii, et neid saab ühest kohast teise panna. Seinte ja kappide küljes on seal palju takjakrõpse kleebitud. Selle kooliastme ehk kõige huvitavamaks lapseks on üks tüdruk, kelle üks vanematest on välismaalane. Nii oli ta väga õnnelik, et ma tulin, sest sai lõpuks kellegagi inglise keeles rääkida. Ungarlased räägivad peamiselt ainult ungari keelt. Väga vähesed räägivad inglise keelt ja veel vähesemad seda vabalt. Peamiseks põhjuseks näib olevat see, et kõik filmid ja sarjad on ungari keeles peale loetud ja nii ei kuulegi nad pea kunagi inglise keelt. Ega muid võõrkeeli oma tavakeskkonnas. See tüdruk on väga verbaalne ja ka kalenderarvutaja. Esimene kord kui kohtusime küsis ta pärast mu nime kohe mu sünniaja ja ütles, mis nädalapäevale see satub. Kahjuks ei olnud see õige. Tal on ääretult palju ehholaaliat. Kui alguses jääb mulje, et ta saab sinust aru ja oskab sinuga inglise keeles vestelda, siis kahjuks on see petlik, sest enamus kõnest on tal kuuldu järgi pähe õpitud ja ei näi tähendust omavat. Teised lapsed pigem häälitsevad ja laulavad omaette ja kui nendega rääkida, siis ütlevad ehk sõna. Üks poiss ümiseb minu meelest samasugust meloodiat nagu preester kirikus. Eile oli mul võimalus viibida algkoolis. Sealsed lapsed võitsid täielikult mu südame. Nad on samamoodi keskmise ja raske autismiga ja enamus mitte väga verbaalsed. Üks poiss oli selline nublum ja üliarmas. Oma käitumise poolest võiks öelda klassikaline autist. Oli väga kindlalt kinni oma rutiinides ja läks endast kergesti välja kui midagi muutus. Nii kaua kui kõik rutiinipäraselt kulges oli ta rahulik ja rõõmus. Seal grupis nägin seda, kuidas toimub hommikul kooli tulek. Igal lapsel on kolm riiulit, kus on piktogrammidega tähistatud erinevad kastid, kuhu tuleb oma riided panna. Lisaks on piktogrammi abi ka selles osas, mis järjekorras tuleb riided ära võtta. Sel viisil said kõik ise hakkama. Nägin, kuidas viidi läbi tol päeval kehalise tund. Seal oli kaks batuuti ja üks pallimeri, mis mõlemad olid poiste lemmikud. Ka kehalise tunnis toimus kogu tegevuse täpse kava järgi ja piktogrammide abil. Muul viisil ei saakski nendega kontakti ja üksteisele arusaadavaks teha. Usun, et üks asi, millest nendel lastel võiks tõesti ka nö puhkeajal kasu olla, on batuut. See peaks aitama ka üleerutunud ajutegevust oma rütmilisusega rahustada. Peamise premeerimisena kasutatakse sõnalist premeerimist ja väikseid maiuseid, mida laps saab valida. Maiused on väikesed ja on pandud plastmassist tööriistakohvrisse, kus on palju väikseid karbikesi. Järjekordne mugav ja hea lahendus. Seal sees on väikse lutsukomme, popkorni,soolapulki ja kummikomme. Täna olin enamuse päevast täiskasvanute koolis, kuhu kuulub u 8 täiskasvanud noort, u 25 aastased. Nad käivad koolis iga päev, päevakava on sarnane tavakoolile, kuid nende arengust ja võimekusest lähtuvalt on ülesanneteks 1 klassi taseme ülesanded. Kõige tublim on suuteline rahast aru saama, seda aeglaselt lugema ja poes käima. Paar tundi päevas toimub käsitöö tegemine, mille tulemusena loodud ehteid (pärlid ja vilditud) nad müüvad. Üks nendest on väga hea keeleliselt. Üks õpetaja ütles, et ta räägib inglise keelt. Täna temaga tutvudes oskas ta öelda mulle kohe paar sõna eesti keeles. Suurepärane tegelane. Lisaks aitas ta mul vahepeal ka õpetaja ungari keelset juttu „google translate“ stiilis tõlkida :)
Tellimine:
Postitused (Atom)