Eile õhtul ungari keele sõnu korrates tundsin juba suurt elevust selles osas, et saan täna kohe terve päeva I.-ga personaalselt tegeleda. Suur oli minu pettumus kui selgus, et tal on köha ja ta jääb terveks nädalaks koju. See tähendas seda, et suure osa tänasest päevast veetsin piktogramme meisterdades. Terve ülejäänud nädala olen algkoolis, täna väideti, et mulle on seal lausa kaks last, kellega tegeleda. Eks näib, mis tegelikult saab. Põhikoolis on neil väga abi vaja, kuid nad ei oska mulle siis kui I-d ei ole ühtegi konkreetset tööd anda.
Üks asi, millest olen hakanud juba väga puudust tundma, on superviisor, kes räägiks minuga samal tasemel inglise keelt. Keegi, kellelt ma saaksin kõik oma küsimused ära küsida ja teada saada, miks me mingil viisil asju teeme. Näiteks põhikoolis on väga suure osa ajast lastel siiski vaba aeg, kus nad niisama kuni pool tundi diivanil lesivad või siis pusle tükke keerutavad. Ning töö ajal siis teevad lihtsamaid käelisi ülesandeid. Neid vaadates tekib küsimus, et kas see ongi nende tase või me suudaksime neid rohkem arendada? Ja kas see peabki nii olema, et vaba aeg nii kaua kestab? See, mida ma olen ABA puhul näinud on see, et teraapia on palju intensiivsem ja nõudmised kõrgemad. Aga eks ka eesmärgid ole nende kahe sekkumise puhul erinevad. Kuigi põhikoolis on kahe või kolme õpilase kohta üks õpetaja, siis on vastutus ikkagi kuidagi hajunud ja lapsed kuidagi kulgevad, mida me ABA struktureerituse juures väga ei näe.
Kui mul võimalus tekib, siis ma lähen mingi hetk külla ka siinsesse ABA keskusesse. See on piltide järgi modernsem ja ainult ABA põhine ja üks-ühele õppega. Selle juhataja on Ameerikas saanud ka oma kutse ja oskab tõenäoliselt ka vabalt inglise keelt. Ehk siis saab näha, milline see sekkumiste erinevus on ka praktikas. See keskus on tõenäoliselt ka ainult lapsevanemate rahastatud.
Rääkides täna ühe endavanuse kolleegiga, selgus, et koolil ei ole raha, et rohkem õpetajaid palgata ning need, kes on tööl on väga ülekoormatud. See pani mind natuke muigama, sest täna veetsid nad päris suure osa ajast töögraafikut koostades ja piktogramme tehes. See oleks Eesti õpetajate jaoks tihti vist töö, mida pärast tööpäeva tehakse :)
Vaatasin eile sellise pealkirjaga saadet: Asperger syndrome: make me normal (võimalik siit vaadata: https://www.youtube.com/watch?v=RGKQMa1qxFo) . Sellest näidati katkendeid ka hollandi sümpoosiumil. Väga ilus film sellest, kuidas suure järjekindlusega saab neid lapsi väga palju ja kaugele arendada. Ja teine, kus näitab tõenäoliselt maailma parimat kooli, mis mõeldud autistlikele lastele ja noortele: BBC Louis Theroux- Extreme love- Autism. Väga äratuntav on see, kui ebakindlalt saatejuht tunneb ja käitub kui ta jätta autistiga kahekesti ühte ruumi. Ning kuidas ta filmi lõpu poole hakkab juba vaikselt aru saama, kuidas autistidega rääkida ja tegeleda :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar