28.

Koolis on viimastel päevadel väga stressirohke olnud. Kaks vanemat poissi meie klassis on tugevalt üle käte lastud minna ja suure osas ajast tegeleme tule kustutamisega. Hommik algab minu jaoks sellega, et nad mõlemad karjuvad üle klassi või hoovi "Liis on loll" või "Liis mine koju". Lisaks tegid nad ka A4 sildid "Liiz" ja suur punane rist sinna peale. Uurisin vanemõpetajalt, et milles asi. Ta ütles, et ühel neist on alati vaja kedagi, kellele halvasti ütelda ja tavaliselt on need noored ilusad uued õpetajad, kelle ta nö sihtmärgiks võtab. Mina olen oma ungari keele vähese oskusega väga hea sihtmärk. Teine õpetaja jälle arvas, et too poiss on natuke armunud ja ta ei oska sellega midagi peale hakata ja nii ta ütlebki halvasti. Ta on kooli peale välja valinud kolm noort õpetajat ja 4 last, kellele ta loll ütleb. Vahel proovib ta mind ka provotseerimise eesmärgil jalaga lüüa. Üks põhjuseid on ka tõenäoliselt see, et ma M'i kaitsen. Vanemõpetaja arvas, et ma ei tohi seda isiklikult võtta ja et tavaliselt läheb see tal paari nädalaga mööda. Mind huvitab, mida lapsevanem sellest arvaks, kui me talle ütleks, et see poiss küll kiusab teie last, aga see läheb tal tavaliselt paari nädalaga üle. Tal on autism,ta ei oska teistmoodi.

Mulle väga meeldivad Temple Grandini raamatud. Ta kirjutab seal alati, et see, et lapsel on autism ei õigusta tema halba käitumist. Olenemata autismist peab laps oskama viisakat käituda. Küll aga on oluline punkt siin see, et seda tuleb lapsele õigete vahenditega õpetada. Kui ma vaatlen neid kahte poissi, siis nende halb käitumine teeb neile nalja, õpetajad annavad neile selle peale tähelepanu ning kogu sellele tramburaile ei järgne ka mitte mingisugust tagajärge. Täna nt peale seda kui ta mind korduvalt lolliks kutsus ütles vanemõpetaja, et jääd homme koosmänguajast ilma- see ei huvita teda absoluutselt- ja nii ta jätkas uste prõmmimise ja muuga. Raske on seda kõike mitte isiklikult võtta, aga veel raskem olla ka olukorras, kus sa näed, et midagi ei osata ka efektiivselt ette võtta. Minul on väga raske ennast keeleoskuse puudumise tõttu kehtestada, teised ei näi seda lihtsalt oskavat või ei tehta seda koostöös, mistõttu poisid leiavad kavalalt pehmed kohad üles.

Lõpus ma tahan rõhutada, et nad ei ole halvad lapsed, lihtsalt nad ei oska õigesti käituda ja keegi ei mudelda neile seda ette ka. Lisaks nende autism ka takistab neil maailmast arusaamast ja nii nad käituvadki nii nagu nad oskavad. Kokkuvõttes õpetage ikka oma lapsele viisakust, see annab neile väga suured eelised tulevikuks. Meie koolis veel aktsepteeritakse, kahjuks, seda, kui too laps õpetajaid ja teisi lapsi halbade sõnadega kutsub, aga septembris läheb ta uude kooli ja ma ei taha mõelda, mis temast seal saab...

M'i vanune poiss, kellele väga Elmo meeldib võttis minu viidud mänguasja kohe omale ja nüüd ta käibki Elmoga iga pool ringi. Nad on nii armsad koos. Elmo ripub tal enamuse ajast kaenlas. Usun, et see mänguasi on tema jaoks kõige suuremaks motivaatoriks kindlasti, aga samas ka rahustajaks :) Nii, et vaadake ringi, ehk leiate oma lapsele midagi sarnast :)

27.

Siin on üks tore pilt, mille leidsin ühelt leheküljelt seoses autismi kuuga. Vaadake ja mõtelge, millist sorti tundlikkuse probleeme teie lapsel võib olla. Nende märkamine võib aidata lapse heaolu oluliselt mõjutada. Ning aidata ta keskonda sõbralikumaks muuta :)

26.

Peaksin vist tegema varsti eraldi rubriigi "Mis täna tööl juhtus". Kahjuks ei alanud nädal väga positiivselt. Pärast minu ettekannet tahtis üks meie vanemõpetajatest ka videoga mudeldamist proovida ja õpetada oma 9 aastasele õpilasele ka karuga mängimist. Tegime siis temaga juba video valmis- laps söödab kõigepealt kahte karu ja siis peseb nõud ära ja paneb restile kuivama. Ise olin täitsa rahul, aga märkasin, et mingil põhjusel ei olnud õpetaja juba kuskil 2 nädala jooksul sellega alustanud. Küsisin täna lõpuks, et milles asi. Tuli välja, et direktor ja üks tähtis õpetaja teismeliste kooli poolelt (kes teeb ka PhD alternatiivsete suhtlusvahendite teemal) olid, video nägemata, meie selja taga asja arutanud ja otsustanud, et sellist asja pole lapsele vaja õpetada. Ta on liiga suur ja mänguoskuste õpetamine oleks tõeline aja raisk ja ei arendaks ju teda üldse edasi mitte mingil moel! Ning selle peale pole väärtuslikku aega vaja kulutada. Ma suudaks sellele kõigele vähemalt 10 teaduslikult tõendatud argumenti vastu tuua, aga kuna otsus on tehtud, siis jääb asi katki. Vanemõpetaja nõustus minuga täielikult, aga ei julge siiski seda õpet läbi viia! Õpetaja proovis ennast kaitsta, et kui laps kõigepealt teeb nõudepesu koos mänguasjadega läbi, siis on tal hiljem juba kergem seda tegevust ennast läbi viia. Soovitati, et võiksime õpetada lapsele hoopis mingeid kasulikke oskusi- nagu kätepesu või laua koristamine. Ok, nõustun. Täna tegime juba esimese kätepesu õppevideo. Siiski see käib nii valusalt minu põhimõtte vastu, et koolis peaks olema lapsel tore ja lõbus ja hea olla. See sama poiss aga tõesti enamuse vabast ajast kas värvib või vedeleb diivanil, kui me teda õpetaks, siis see juba täidaks millegi meeldivaga tema vaba aega ja annaks talle ehk ideesid juurde.
Ma kardan, et seal on nende ABA vastasus jälle mängus. Lugesin just ühest raamatust, et ABA on siis hästi läbi viidud kui laps jookseb rõõmust ülesannete poole ja palub ise, et temaga asju koos tehtaks.


See sama PhD naine on reedeti selles teismeliste põhikooli grupis. Seal reaalselt, nagu enne ka kirjutasin, enamik lastest lihtsalt vedeleb suure osa ajast maha. Samal ajal kui õpetajad kas suitsetavad, lobisevad või internetis asju teevad. Üks poistest, mis mind väga häiris, näiteks lebab suure osa ajast diivanil, paneb endale käe püksi ja siis nuusutab ja paneb näpud suhu! Sellist käitumit mulle tundub teeb ta lihstalt igavusest ja keegi ei tee selles osas ka midagi. Ehk kui me õpetaks kasvõi 9-aastasele lapsele, mida mänguasjadega teha, siis nende käitumine oleks ka normaalsem...


Mind häirib see, et ma pean M'ga selliseid toredaid programme kahekesti salaja läbi viima. Ja täna jälle kui M video taustal üks-kaks-kolm kaasa ütles, oli see ainult minu rõõmustada.


M'i üheks lemmikmänguks vabal ajal on pärlite paela otsa toppimine. Täna ta kaotas ühe kogemata kuskile radika vahele ära ja siis me ei leidnudki seda. Ma proovisin küll otsida, aga see lõppes M'i jaoks tugeva afektihooga. Proovisin ta siis võimalikult kiiresti toimetada päevakavas järgmise punkti juurde. Läksime siis õue, ta oli enam-vähem rahunenud. Ta läks kiige juurde ja samal tormas üks suurematest poistest teda kallistama. Kui teine ka ta juurde tormas, siis proovisin teist veidi takistada, et nad koos talle peale ei lendaks. Selle peale see teine poiss ütles mulle ungari keeles paar krõbedamat sõna- õpetajate poolt ei tulnud tagasisidet. Selle asemel ütles see õpetaja, kellele ei meeldi kui palju ma M'ga tegelen, et ma ei peaks neid takistama, vaid peaksin neil laskma M'iga suhelda. Ütlesin enda kaitseks, vigases ungari keeles, et M oli just paar minutit tagasi väga vihane, õpetaja jäi aga enda arvamuse juurde. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas selline "tutvuma õppimine" toimub. Kui iga kord teevad kaks poissi seda valesti ja M läheb endast välja? Ehk see on see sama, et küll M lõpuks harjub ära. Selle tagajärjel läks vähemalt pool õuesoleku ajast, mis oleks võinud olla rahustav selle peale, et uut hoogu ära hoida...


Kui ma ise M'ga õpin või tegelen ja uusi asju talle välja mõtlen, siis ta on õnnelik ja naerab ja mina ka. Ja nii on väga lihtne tegelikult need päevad üle elada. Samas ma kujutan ette, et ma peaksin veetma enamuse päevast keelamise peale ja niisama olemise peale, siis võib suhteliselt kiiresti läbi põleda küll. Nende kahe suurema poisiga enam muud ei olegi kui kaks õpetajat proovivad neid takistada, järgi joosta jne...


Lõpuks ka natuke rõõmsamat nooti- leidsin täna Humana poest 2€ -se Elmo. M'ile ja ühele teisele poisile meeldib koolipäeva lõpus vaadata youtube'st Elmo ja telefoni videot. Telefon on neil juba olemas, nüüd Elmo ka. Ta on natuke juba selline erihuvi neil..

25.

Tänase postituse teemaks võtame motiveerimise. Ja seda peamiselt seetõttu, et neljapäeval oli mul kohtumine M’i vanematega. Üheks teemaks, ngau varem mainisin oli see, et M ei kõnele. Samas ei ole tal ka mittemingisugust motivatsiooni ju seda teha. Tegin temaga koolis ühte tema uut lemmikharjutust, kus ta väga püüdlikult peale iga osa lõppu ütles vabatahtlikult „Valmis“. Samas teda jälgides nägin kui raskesti tal see sõna tuli. See justkui hakkas varbaotsast liikuma ja siis popsas suust välja, samas oli tore näha, et see ülesamme on tema jaoks nii motieeriv, et ta on nõus selle nimel paar korda seda sõna ütlema. Kokkuvõttes mõtleme enne korralikult läbi, et miks peaks laps tegema seda, mida me temalt ootame!

Tunnen, et olen koolis tema suhtlemise nõudlikkus osas ka ise laisemaks muutunud. Peamine põhjus on see, et meil ei ole selget sihti, kuhu me jõuda tahame. Kui ma teaks, et eesmärk on see, et ta kasutaks viite erienvat piktogrammi iseseisvalt, siis oleks palju lihtsam ka selle kallal tööd teha. Eesmärgid muutuvad sageli. Kord ütleb vaneõpetaja, et teeme talle selgeks „Aita“ ja „Palun“ piktogrammi erinevuse, siis aga, et suurendame üldist piktogrammide hulka. Nõuded talle on ka teiste õpetajate puhul erinevad. Mõni teeb kõik ette-taha ära, mõni mitte. Lisaks ka see küsimus, et kas lapsega peaks vabal ajal tegelema või mitte. Võimalik, et see on minu puudulik ungari keele oskus, aga mulle tundub, et vahepeal üks õpetaja kommenteerib vanemõpetajale selles osas, kui väsinud M on ja et tema jaoks on liiga palju tegevusi. Ma jään endale siiski kindlaks selles osas, et see, et ma temaga pidevalt tegelen pigem arendab teda, ja lükkab teda edasi kui et mõjub talle kahjulikult. M’l on igatahes naeratus näol kui me õppimise laua taha läheme. Muidugi ma ka hoolitsen selle eest, et ta vajadusel puhata saaks.

M vanemad ütlesid, et M ei oska oodata. Julgesin arvata, et võib-olla ta ei saa aru sõnast „Oota!“. Tekkis olukord, kus M’i päevakava oli jõudnud selleni, et oli kojusõidu kaart. Vanemad veel rääkisid meiega ja nii siis M tuli meie juurde ja hakkas ootama. Paar minutit enam-vähem oli, aga siis hakkas vaikselt asi käest minema. Vanemad naersid lõpus, et näed, 10 minutit pigistas välja....Vaatame asja lapse kohapealt. Esimeseks oli vaba aeg läbi saanud ja koju mineku aeg. Vanemad aga rikkusid mingil x põhjusel rutiini. Kuna tal ei ole kõnet, siis ta hakkas neid vaikselt toksima. Ja ta ei teadnud ju ka kaua siin istuma peab. Ausalt üteldes, kui panna mind ka olukorda, kus ma pean ootama ja rahulikult istuma (ilma tegevuseta) olukorras kus ma ei tea kaua läheb, siis see ajab mind ka närvi. Ja oodata 7-aastaselt lapselt seda, et ta rahulikult istuks teadmata kui kaua. Kokkuvõttes leian, et me peaksime ennekõike vaatama ja mõtlema, mida meie valesti teeme selles olukorras. Õpetaja oleks võinud kõigepealt kontrollida, kui kaua veel läheb ja säästa last sellest afektihoost. Või siis suunata uue kaardi abil ta mõne teise tegevuseni. Või siis mõleda tulevikuks hoopis välja viis, kuidas lapsele selgeks teha ootamise pikkus. Vanemad jäid siiski seisukoha juurde, et ta saab väga hästi aru sõna „Oota“ tähendusest ja et mida siis teha tuleb, ta lihtsalt ei viitsi..

Vanemad ütlesid ka, et M’i üheks koduseks on igat sorti rongid. Otsisin koolis internetist talle pilte rongidest, mida välja printida, et ta saaks neid siis välja lõigata. Ta möödus must ja märkas ekraani. Tuli kohe ligi ja see nägu, mis tal peas oli! Ta oli 100% naelutatud selle ekraani külge ja näis jälgivat iga kõige väiksemat detaili pildi juures. Vahepeal isegi lehvitas rõõmust kätega :) Ja siit edasi ei ole enam väga raske motivaatoreid välja mõtelda...

Ning viimaseks, käisin ühel fotonäitusel, kus oli kahe teismelise autisti fotod- maailm nende silme läbi. Silma jäid kaks pilt- üks ostukärude käepidemete rivi ja teine sillakonstruktsioon... Julgustan teid ka oma lapsele kaamerat kätte andma ehk saab nii tema maailm selgemaks või on vähemalt lõbus :)

24.

Minust pole üldse korrektne kaevelda siinsi ilma üle, aga peab ütlema, et Eesti suvi saabus siin ülikiiresti. Meil on siin iga päev päikselne ja vähemalt 20 kraadi sooja. Puud-põõsad on rohelised. Kui kaks nädalat tagasi olid kõik paksu mantliga, siis nüüd käiakse isegi lühikeste pükste ja paljaste jagadega. Kolleegid ei jõua ilma ära kiita, viidates sellele, et see talv oli küll ikka jube pikk ja külm :) Mina olen vist ainuke, kes ei suuda sellise muutusega kohaneda ja kaeblen kuumuse üle :) Kokkuvõttes ütleksin, et siin Ungaris puudub kevad ja sügis. Lörtsine talveilm muutub roheliseks päikseliseks suveks paari nädalaga. Ja nüüd läheb aina kuumemaks. Täna oli keeltekoolis üks naine juba ennast päikse käes ära põletanud...

Minnes koolitöö teema juurde tagasi, ei ole suurt muutunud. Olen püüdnud iga päev M'i käitumist üles tähendada, kuid neid ärritumise kordi kahjuks või õnneks palju ei ole. Kahjuks selles mõttes, et kardan, et kaks paariminutilist episoodi päeva jooksul ei pruugi olla määrav oma nurga saamiseks. M'i päevad on üpris rahulikud, seevastu on näha aina suuremaid probleeme kahe vanema-11 aastase poisiga. Neid on õpetajatel juba pea võimatu taltsutada. Ja seda on päris hirmus vaadata. Õpetajad jäävad küll tavaliselt rahulikuks, kuid siiski ei suudeta olukorda üldjuhul efektiivselt lahendada. Nende laste puhul on osaliselt tegu tavalise piiride katsetamisega, aga ka vahel afektihooga, mis omavahel segunenud. Üldjuhul näen, et erinevad halvad käitumised jäävad tagajärgedeta ning õpetaja noomimine ei ole ka väga tõhus.

Kohtusin täna ka M'i vanematega. Nad olid väga toredad ja näisid olevat huvitatud. Aga oli näha, et kodu ja kooli koostöö ei ole väga tugev, mistõttu ei osanud ei õpetaja ega ka vanemad eriti selles olukorras midagi teha. Isa ainus, ja oodatud, küsimus oli see, kas M kunagi rääkima hakkab. Proovisin selgitada, et M räägib ainult siis kui tal väga suur motivatsioon selleks on. Mida saab hetkel parandada on suhtlemine piktogrammide abil, mida näis, et nad ei ole huvitatud kodus proovima. Samas on pea võimatu liikuda käega tõmbamiselt rääkimiseni. Sain aru, et praegusel hetkel saavutab M kõik, mida ta soovib kui lükkab, tõmbab või osutab käega. Kui ma oleks M, siis ma ka ei saaks aru, miks ma rääkima peaks. Kui mina siin inglise keelega hakkama saan, siis mul ei ole ka mitte mingit motivatsiooni seda ülikeerulist ungari keelt purssida :)

Seega, kui teie laps ei kõnele, siis esimene saam on ikkagi suhtlemise nõudmine piktogrammide kasutamise läbi. Ja seejärel võib loota, et ta mingitel helgematel hetkedel hakkab ka neid sõnu järgi kordama. M näiteks kordab sekundi täpsusega ühes videos järgi sõna "valmis", samas tal ei ole tavaliselt mingit motivatsiooni seda muus olukorras järgi korrata... aga ma olen selle tulemusega ka väga rahul.

Panen siia lõppu veel kaks harjutust, mille M'le tegin. Ühe puhul peab panema korduvkleepuvad järjehoidjaribad õige pildi peale ja teisel tuleb harjutada kirjaklambri kasutamist.

23.

Lõppes just koosolek, kus me arutasime siis teemat, kas M’le on vaja seda nurka ja kuidas seda korraldada. Kohal oli kooli direktor, kaks vanemõpetajat, üks õpetaja ja teine praktikant, kes tõlkis. Alguses tuli kohe välja, et meie kokkusaamise eesmärk on teha kindlaks, kas M’le on vaja omaette olemise nurka!

Proovisin tuua erinevaid argumente....nt see, et selleks, et õppimine ja areng võimalikult tõhus oleks, oleks hea kui M’l oleks päeva jooksul võimalikult vähe endast väljamineku episoode, mida saab saavutada nt sellega, et luua talle sinna trepi alla see nurgake. Ning nt kui hommikul on M juba kooli tulles vihane saab ta päevakavasse panna nö plaanitud aega sinna nurka. Tal võib olla seal kott-tool ja mõned pärlikesed, mida ta saab rahulikult nööri otsa toppida. Ning kui ta on selle kohaga harjunud, aga ikka juhtub, et tuleb afektihoog, siis saab ta samuti turvaliselt eraldada. Teiste arvates oli mõte hea, aga mitte veenev...

Vastuargumendid olid:

- miks peaks M olema eelisolukorras ja saama endale selle nurga, kui teistel sellist nurka ei ole?

- M saab ju täitsa enam-vähem hakkama, miks siis peaks sellist ümberkorraldust tegema (täna oli tal ju ainult kolm-neli väikest hoogu!)

- kuidas hakata seda nurka üldse kasutama?

-selle nurga lähedal on ju ka palju müra, seega see poleks ju nii kasulik..

- meil ei ole kohta, võimalusi, ruumi, energiat....

Kokkuvõttes soovitas direktor, et me peaksime jälgima 2 nädalat M-i iga käitumist ja vaatlema, millal ta saab vihaseks.

Ning pange nüüd tähele!:

Kui me teame, mis asjad M’i endast välja viivad, nt see kui asjad on laiali ja ta ei suuda üksinda neid korda panna, siis selle asemel, et kohe olukord tema jaoks lahendada me ootame kõigepealt 5 sekundit ja siis aitame teda. Tegevuse eesmärk- tõsta M’i tolerantsust! Ühesõnaga, kui teil tekib astmahoog, siis kõigepealt ootame 5 sekundit, siis 10 jne ja alles siis anname teile abi. Ja harjutegi ära! Ok, saan isegi natuke selle mõttest aru. Aga minu küsimus, et kas ja kuidas me õpetame teda selle kõigega toime tulema...jäi vastuseta. Ta lihtsalt harjub ära. Ja pärast seda treeningut peab ta olema valmis õppima ja arenema!

Usun, et see, mida mu vaneõpetaja nendega kahe lapse kokku mängima panemisega üritas saavutada oligi see sama ära harjumine.

Kokkuvõttes on siis eesmärk see, et M peab saama olukorras, kus on palju stiimuleid hakkama enda rahustamisega. Kujutame ette olukorda kui keegi teie peale karjub nii et sülg lendab. Te ei tohi olukorrast lahkuda ega ka reageerida, vaid hoopis lõõgastuge nagu oleksite rannas...

Nüüd siis tuleb meil kaks nädalat jälgimist. Seda olevat tehtud mitmete teiste lastega juba ka. Miks ma siis ikkagi näen nendel lastel raevuhoogusid, mis lõppevad ka õpetaja löömisega?

Ja pärast seda ma ei tea mis saab...

Tahtsin neljapäeval vabas õhkkonnas kohtuda M’i vanematega, kes räägivad inglise keelt, ja vestelda üldiselt M’st ja sellest mis tööd olen temaga teinud. Täna tehti mulle ka nö järelpärimine teemal, mis tuleb jutuks. Nii et kokkuvõttes ei ole ma enam väga entusiastlik nendega kohtumise osas, sest iga mu sõna jälgitakse ja üldse võin ma nendega kohtuda ainult õpetaja juuresolekul. Nii palju siis soovist arendada dialoogi kooli ja kodu vahel.

Minu suureks kurvastuseks leidsid õpetajad, et see, et M ütleb „valmis“ või „segit“ ei ole midagi väga märkimisväärset, sest ta endiselt ei oska kõikide inimestega kõikides olukordades kasutada kaarti „segit“ ja suhelda selle abil inimesega. Et kõigepealt tuleks ta piktogrammide repertuaari suurendada, nt „segit“ + „arvuti“. Ja alles siis treenida teda midagi ütlema. Ja see pole ka hea, et ta kajakõneliselt vahepeal kriiskab asjata „segiiiiit segiiit“, ehk siis õpib seda sõna hääldama. Ta peaks tegema seda ainult õiges olukorras. Väga oleks tahtnud küsida, et mitut piktogrammi M üldse aktiivselt kasutas enne kui ma teda õpetama hakkasin???

Minu üheks küsimuseks oli veel ka see, et kuidas me saame M’i rääkima, mis teda motiveeriks? Nagu enne kirjutasin, ütles ta mulle „segit“ ainult olukorras, kus muud võimalust polnud. Vanemõpetaja leidis, et see ei ole üldse motivatsiooni küsimus. Kui M aru saab, et sõna „segit“ ja vastav piktogramm kokku käivad, siis ta hakkab ka ütlema. Selle loogika järgi peaksid pooled meie lastest kogu aeg jutustama...

Kokkuvõttes teeb see mind kurvaks ja jõuetuks. Ja paneb tõdema kui raske on töötada kolleegidega, kes on küll väga tublid, aga kellega su lähenemine õpetamisele ja arendamisele erineb. Tahad küll endast selle lapse heaoluks parima anda, aga sellele pannakse siiski piirid ette.

Lisan siia paar väikest ülesannet, mille M’ga õues tegin. Talle väga meeldis. Kriidiga tuleb siis ühendada kaks mullikest või kujundit.
 Ning kaks pilti ka soojast kevadisest Budapestist...
Ning viimasel pildil M'i uus lemmik mäng- läätsede toppida läbi väikse augu topsi :)

22.

Ma tunnen, et ma olen M'ga loomuselt väga sarnane - meile mõlemale meeldib väga asju korrastada. Mulle tundub, et temaga koos aega veetes see omadus minus veelgi suureneb. Näiteks leian ennast tihti klassiruumis esmeid "otseks" panemas. M käib tihti oma piktogrammi raamatut laua servaga paralleelseks panemas :)


Kooli aed on üks nendest asjadest, mida ma väga sooviksin korrastada. Seal on mitmeid põõsaid, mille alla on sügisest jäänud palju lehti, mida ei ole keegi ära riisunud. Ning on ka väiksed alakesed, kus kunagi olid peenrad. Kui see oleks minu teha, siis ma lisaksin koolipäeva ka väikse aiandustunni, kuhu nüüd kevadel (meil on siin 17 kraadi sooja) võiks kuuluda taimede istutamine või kasvõi seemnete panek. Oleks mõnus tegevus nii lastele kui õpetajatele. Ühele poisile meeldib meil väga õuesoleku ajal seista põõsale väga lähedal ja selle kuivanud lehti näppude vahel puruks teha. Usun, et talle meeldiks eriti selline tegevus. Ja selline tegevus võiks ju neile tulevikus pakkuda ka töövõimaluse...


ja teades seda, kuidas M'le meeldib igasuguseid väikseid asju (eriti lääsesid) igale poole toppida, siis seemne istutaja amet sobiks talle väga hästi. Kujutan ette, kuidas ta suudaks sentimeetri täpsusega seemned mulda panna :)

21.

Tänases postituses läheme tagasi afektihoogude teema juurde. Mulle hakkab tunduma, et ma olen M’i suhtes natuke emalõvilikuks muutunud ja kui keegi talle liiga teeb, siis võin päris vihaseks muutuda, muidugi eestlaslikul viisil :)

Eile hommikul kui olime M’ga kenasti hommikusöögi lõpetanud ja liikusime enne õppima asumist ühisruumi vaba aega veetma, tekkis M’l afektihoog, õigem oleks vist ütelda tekitati. Nimelt otsustas meie klassi avneõpetaja panna M’i koos ühe teise poisiga (kes pidevalt „valesti“ lamab või asju loobib“) lauajalgpalli mängima. Mõtlesin kohe, et see pole hea mõte. Teine poiss hakkas kohe rõõmsalt erinevaid detaile eemaldama ja mööda tuba pilduma, mille peale M kohe ärritus ja minuti pärast juba ennast vastu pead lõi. Õpetaja suunas ta ilusti jälle laua juurde tagasi ja aitas tal need jubinad tagasi asetada, et „mäng“ saaks jätkuda. Mille peale muidugi M veelgi rohkem endast välja läks. Ma lõpetasin kogu tegevus pannes mängu ära ja suunates M’i tagasi ta paela ja pärlite juurde, mille peale ta rahunes. Siiski oli selle paari minuti tõttu kogu päev rikutud, sest M ärritus äärmiselt kiiresti iga väikse asja peale ja õppimisest ei tulnud suurt välja. Mida vanemõpetaja selles olukorras tegi- paitas M’i ja ütles, et pole hullu. Pärast tegi nalja, et M on nagu väike ’angry birds’. Sellise nalja peale oli ma ise üks suur angry bird.

Mu eripedagoogist sõbranna tõi hea võrdluse. See afektihoog, mis M’l oli ja õpetaja käitumine on sama kui nt inimesel on tugev astmahoog ja sa lähed ja ütled, et pole hullu, hinga rahulikult, läheb üle! Kujutada, ette kui abitu on M selles olukorras! Rääkida ei saa ja siis kui proovid käte selgeks teha, siis ei tulda ka sulle appi.

Selle tulemusena võtsin taaskord siis üles teema, et M peaks saama oma nurgakese. Tuli välja, et meil on isegi olemas üks trepialune väike koht, kuhu saaks sellise koha teha, aga täna küsis see sama õpetaja, et nad on arutanud, aga ei tea kas on mõtet ja et kuidas teha????

Sellisel hetkel on mul väga kahju, et me ei saa vabalt üheski keeles üksteisega rääkida ning pole ka palju aega selleks. Esmaspäeval pärast tööd on vist selleks aega natuke...

Kahtlus tuli siis sellelt pinnalt, et kui see nurk on, siis millal ja kuidas peaks M seda kasutama ja kas ta on nõus ennast sellest kriisiolukorrast eemaldama? Meie klassiruumis (2 tuba) on kokku 6 last ja väga palju kära. Tihti olen mina juba poole päeva pärast täiesti kurnatud, vaesed väiksed autistid, kellel veel ülitundlikkus on! Ja selle pinnalt küsimus, et kas lapsel on vaja sellist vaikset ja hämarat omaette olemise nurgakest....? Minu küsimus oleks see, et miks teil siiamaani seda tehtud pole! Ja selle lärmi ja ärevuse pinnalt peavad lapsed suutma ennast rahustada, lõdvestuda ja õppimisele keskenduda...

Igatahes, mu võitlus jätkub esmaspäeval ja ma proovin siis nö oma poole kaitseks võimalikult palju argumente ja tegevusplaani välja mõelda...

20.

Väge meeldiv näha, et blogi on elavnenud! Ja aitäh e-kirjade eest samuti!

Vaatasin eile ühte head filmi- Fly away. See lehekülg (http://www.ambitiousaboutautism.org.uk/page/get_involved/autismfilmclub.cfm), kui olete registreerinud, võimaldab ette antud päevadel internetis tasuta autismi teemalist filmi vaadata. Homme on esimene võimalus. Fly away oli väga hea ja usun, et ka järgnevad. Nii et kellel aega, registreeruge ja vaadake!

Film rääkis üksikemast, kellel on u 16-aastane autistlik tütar, kellel pole kõnet ja muu hulgas on vahel ta tugevad afektihood, mis võivad kohati väga ohtlikud olla. Ta saadetakse koolist ära, kuna personal ei tule nende hoogudega toime enam. See on hea näide sellest, et afektihoogudega tuleks hakata palju varemalt tööle. Koolidirektor annab lapsevanemale! 1 nädala, et õpetada oma 16-aastasele kuidas nende hoogudega toime tulle. Absurd. Tihti näen, et just väikeste puhul jäetakse sellised asjad korrigeerimata. Täna oli klassis intsident, kus üks vanematest poistest, u 10-aastane, vehkis vihane olles mitu korda rusikatega ja lõi ka õpetajat. Õpetaja suunas ta seepeale jõuga oma ülesande juurde tagasi, kus ta hoog vaibus. Pärast seda ei toimunud mitte mingisugust arutelu, et õpet selle kohta, kuidas käituda. Lapsel polnud reaalses taaskord meetodeid, kuidas sellises olukorras käituda, ühtegi tema oma turvalist kohta, kus rahuneda....ta on 10-aastane, aga on juba õpetajale ohtlik...mis siis kui ta vanemaks saab....samas on ta tõenäoliselt kõrgelt funktsioneeriv autist ja mõistaks kui temaga arutada. Tema sõber klassis, kellel on sarnast käitumist peab septembrist kahjuks alustama teises koolis, kus ühes klassis on 6 last ning kokku pandud erinevate erivajadustega lapsed...koolivahetuse põhjuseks on see, et alates sellest aastast on meie kool tasuline.

Teine oluline koht filmis on see, kus ema söögilaua taga hommikul natuke jokutab ja laps valab esimest korda elus ise krõbuskid kaussi. Ja ema on üliõnnelik, sest laps on iseseisvam. Selle juures on ainult üks sõnum: olge oma lapse suhtes nõudlikum! Kui on mingi väike jupp igapäevasest tegevusest, mille te saaksite temal lasta teha- laua katmise juures või riietumise juures, siis jätke see tema teha. Filmis tegi see laps selle liigutuse ainult seepärast, et ema jättis talle selleks ruumi ja tekitas ka väikse nö frustratsiooni. M ei oleks mulle tõenäoliselt Segit ütelnud, kui ma oleks kiiresti asjad tema tahtmist moodi teinud. Muidugi ärga võtke kohe tervet tegevust, vaid väike jupp sellest.

Täna oli armas hetk M’iga liivakastis. Üritasin talle just liiva peale sellist tahvli-pinda teha, et sinna peale oksaga joonistada, kui tema mulle liivakühvliga vastu pead toksas nii et liiva lendas. Vaatasin talle otsa ja ta oli väga rõõmus, sest milline tore uus mäng! Tal oli taaskord selline väikse inseneri nägu peas, et väike osaliselt märka liivaga kaetud kühvel, puuduta teise pead ja siis liiv lendab kaares :)  Muidugi proovis ta natukese aja pärast uuesti seda mängu teha, aga ma takistasin seekord. Loodan, et temast saab sellest hoolimata insener :)