15.

Üks blogi lugejatest esitas mulle kirja teel küsimuse afektihoogude ja nendega toimetuleku kohta. See on väga keeruline ja kompleksne teema, aga proovin selle üldpõhimõtetest ülevaate anda.

Ma usun, et esimene punkt selles valdkonnas on oma lapse põhjalik tundma õppimine ja seda just tema autismi poole pealt. Nii vanem kui õpetaja, spetsialist peaks teadma, mis on tavaliselt keskkonnas need tegurid, mis lapse endast välja viivad. Kui ma võtan M.-i, siis tema puhul on suurimaks ärritajaks üks teine poiss, kellest olen ka eelnevalt kirjutanud, kes vahepeal istub/lamab/liigutab jne M.-i jaoks valel viisil. Teine on see, kui ma nõuan M.-ilt mingis olukorras rohkem kui ta suuteline on- näiteks olen tutvustanud talle tema taseme jaoks liiga keerulist ülesannet. Ning kolmas olukord on peamiselt võimlas, kui M on pallimeres või batuudil hüppamas ja keegi tahab ka sinna minna. Kui lapsega tegelev inimene neid oluordi märkab ja seda võimalikult vara teeb/ette näeb, siis saab ka väga efektiivselt sekkuda.

Teine asi, mida peaks teadma, on see, et autistlikutel inimestel on enamuse ajast stressi tase väga kõrgel. Ütleme kui 1 on see murdepunkt, kus inimene endast välja läheb (lõhub, karjub...), siis enamus inimesi on pidevalt kuskil ütleme 0,5 juures, autistid aga 0,7-0,8 juures ja sealt ei ole palju ärritajaid juurde vaja, et afektihoog tekiks. Mina tunnen end sarnaselt siis kui olen väga näljane ja kurnatud, igasugused pisiasjad ajavad vihale. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas on sellises seisundis olla enamus aega...

Eelmise punkti üheks lahenduseks ongi nende samade TEACCH ja PECS süsteemide kasutamine. Esimene annab lapsele oma keskkonnas turvatunde nii asjade kui ka aja korralduse suhtes ja toob juba ärevust oluliselt allapoole- ning seeläbi hoiame ära ka potentsiaalse afektihoo tekke. PECS annab lapsele turvatunde selles osas, et ta suudab oma vajadusi väljendada ja nii saab last aitav inimene kohe ka olukorra korrigeerida. Kui need kaks meetodit on juba kasutuses, siis on suur osa afektihooge ära hoitud.

Muidugi, nagu nt Temple Grandin on kirjutanud, võib vahel olla vaja kõigele sellele lisaks siiski kasutada ka ravimeid, vähemalt mingi perioodi. Ta kirjeldab oma elust seda kui perioodi, kus tal olid pidevad paanikahood iga päev. Kui ma õigesti mäletan, siis ta võtab siiani antidepressante, et oma ärevust kontrolli all hoida ning see vähendab temal ka ülitundlikkuse probleeme.

Siit me jõuame ka selleni, et lisaks eelnevale, peame me lapse puhul, eriti kui ta ei räägi, mõistma tema ülitundlikkust. M.-i puhul ma ei ole kindel, aga arvan, et tal on ülitundlikkus voolava kraanivee suhtes, sest käsi pestes krimassitab ta näoga. Muus osas ei ole ma tema puhul seda märganud. Antud inimene peab last selles osas erinevates olukordades jälgima (valgustid, helid, riided, söök....) ja võimalusel need allikad elimineerima. M.-i puhul ma kasutaksin siiski harjutamist, sest parem on kui ta harjub kraaniveega ära, sest see suurendab tema iseseisvust. Lambivalguse puhul võiks siiski pirnid ära vahetada, sest nagu Grandin ütles, see võib meie jaoks olla ok valgustus, kuid autistliku lapse jaoks vilkuv nagu diskosaal.

Aga kui siiski märkate, et laps ärritub, siis võib proovida viia ta tähelepanu millelegi muule. Nt M.-i puhul on viimasel ajal töötanud see, et kui midagi teda häirib, siis ma seisan otse tema ette nii, et ta seda olukorda enam ei näe ja suunan kindla hääle ja käsklusega ta pooleli oleva tegevuse juurde tagasi. Vajadusel ka teda füüsiliselt suunates. Viimasel kahel korral on see töötanud ja tal ei tulnud afektihoogu. Lihtsalt suunata tagasi pooleli oleva juurde või siis proovida viia ta tähelepanu millelegi muule huvitavale. Sest kui nad midagi teevad, siis nad lähevad tihti väga sügavalt sinna tegevusse sisse ja unustavad muu.

Kui eelmine variant ei tööta, siis tuleks kas teised ruumist eemaldada või laps eemaldada- eesmärk on siis eraldada omavahel laps ja ärritaja. Ja kindlasti on oluline see, et ei ole vaja seal kõrval seletada, sest see teeb olukorra veel raskemaks. Mida koolis teised õpetajad teevad on see, et ärritaja olemasolul nad lähevad M.-i juurde ja hakkavad talle seletama, et pole hullu, rahune maha, mille peale M. läheb täiesti pöördesse. Sest samal ajal on tema jaoks sealsamas toimumas tõeline õudus, aga õpetaja selle asemel, et teda aidata proovib teda maha rahustada ja kinnitada, et pole üldse nii hull. Seda olukorda on kooli keskkonnas raske lahendada ruumi puuduse tõttu. Loodan, et nüüd kevadvaheajal saame teha M.-le väikse kardinaga eraldatud patjadega nurgakese, kus ta saaks rahuneda. Grandin kirjeldab oma raamatus „rahunemismasinat“,mille ta ise tegi. Selle asemel oleks soovitav kasutada nt liivakotikestest tekki või vesti, sest selline ese on õpris raske ja kui see endale peale panna, siis see tekitab mõnusa ühtlase raske surve, mis rahustab närvisüsteemi maha. Mõned lapsed kannavad välismaa koolides sellist vesti tihti. Koostöös lapsevanemaga on võimalik leida ka muusikat või esemeid, mis last rahustavad. Ning nende kasutamist võiks koos vastava piktogrammiga harjutada ka siis kui laps ei ole ärev. Ja hiljem suunata laps kriisiolukorras piktogrammi abiga antud nurgakesse. Kogu asja eesmärk on see, et laps oskaks ka tulevikus oma ärevusega toime tulla. Et ta tajuks, millal ta on ärev ja millal peab antud tegevusega tegelema, selle asemel, et lüüa ja lõhkuda või ennast vigastada. Tihti jätavad vanemad ja spetsialistid selle probleemi tähelepanuta nii teadmiste puudumise tõttu kui ka seepärast, et laps on veel väike ja nii et tekita suurt kahju. Samas kui me mõtleme, et ta teeb seda sama kui ta on suur mees, siis kindlasti tuleks kohe praegu hakata selle kallal tööle, et anda talle vajalikud tööriistad sellise olukorraga toimetulekuks.

Minu praktikas on näiteid, kus lapsevanemad ütlevad, et laps ise on sellise koha endale loonud. Nt üks laps poeb pärast lasteaeda voodi pesukasti umbes 10ks minutiks, mis on samuti selline kitsas ja tihe ruum. Tundub, et oluline on, et see keskkond oleks selline tihe ja raske kookon.

Mõne lapse puhul võib närvisüsteem rahustavalt mõjuda ka oma lemmikloomaga tegelemine.

Pean ütlema, et kuigi koolis on nende kahe metoodika kasutamisega afektihoogude tõenäosus alla toodud, siis nagu eelmises postituse rääkisin, ei oska nad käituda probleemsetes olukordades.

Üheks kõige hullemaks näiteks minu jaoks oli üks kahe kuu tagune olukord võimlas. Keegi teine oli läinud pallimerre siis, kui M juba seal oli. See viis ta juba väikse afektihooni. Kuidagi see olukord lahendati. Pärast seda tulid kaks suuremat poissi ja kallistasid M-i, mille peale tekkis uus hoog. Ning pärast seda, kui M veel hoo tõttu nutta nuuksus, ütles õpetaja ühele neist poistest, et ta läheks ja paluks M-ilt vabandust, mille peale too läks ja kallistas M-i uuesti. See viis selleni, et M peksis ennast rusikaga vastu pead ja nuttis ja jooksis niimoodi ringi. Kuna see oli mul vist teine päev selles koolis, siis ma lasin M-l pärast seda natuke üksinda võimlas olla ja rahuneda. Läksime alles siis ära kui teised olid riided vahetanud ja olukord rahunenud.

Nii et kokkuvõttes peaks siis õppima oma last ja tema käitumist põhjalikult tundma ning leidma viise, kuidas laps rahuneda saaks.

Ja kindlasti, nagu ikka, ei tohi lapsega kunagi sellises olukorras riielda ega teda hiljem selle eest karistada, et tal afektihoog tekkis, sest see ei ole tema kontrolli all ja tema valida.

Pikemalt saab huvi korral lugeda sellest väga heast raamatust: Lipsky,D. (2011). From anxiety to meltdown. London ; New York : Jessica Kingsley Publishers. Minul on see olemas paberkandjal ja see ei ole ka väga kallis ostmiseks.