37.

Minu jaoks võtab see allolev pilt kokku piktogrammide kasutamise võlu. See on tehtud hetk enne kiikuma minekut, kus M annab mulle kiiguga piktogrammi ning seejärel ma lähen aitan ta kiigele ja lükkan korralikult hoogu. Samal ajal kui ta oma piktogrammi raamatust otsis oli tal suur naeratus näol ning pärast leidmist ja mulle andmist jooksis ta juba kilgates kiigu poole. Ühest küljest annab piktogrammi abil suhtlemine lapsele suure kindlustunde, sest ta teab, et kui ta selle teisele inimesele annab, siis järgneb see, mida ta parasjagu tahab. Et tal on olemas üks kindel viis teisega suhtlemiseks ja tema käitumise mõjutamiseks (erinevalt näiteks sikutamisest ja karjumisest). Seeläbi on maailm ettearvatavam ja turvalisem, andes lapsele kontrollitunde oma maailma üle. Need, kes on aga verbaalsed, nende jaoks on ikkagi soovitav kooli-või lasteaiapäeva planeerimine piktogramme kasutades. Autistlike laste jaoks annab visuaalne info palju rohkem kui verbaalne.

35.

Lisan siia täna kaks pilti tänasest videoga mudeldamise kohtumisest. M'il on tekkinud viimasel ajal uus komme- kuna vaba aeg on tihtipeale ta jaoks igav ja ta näeb, et "tunniplaanis" on järgmisena kas õppimine või siis videoga mudeldamine, siis ta tuleb sageli minu juurde ja näitab näpuga ajatähise sektoritele (mille ma muidu oma arvamise järgi ära võtan), et ma kõik ära võtaks (mis tähendab, et vaba aeg on läbi) ja et me saaksime juba õppima minna.

34.

Täna sain jälle kogeda, kuidas videoga mudeldamine M.-i arendas. Ta mängis täna juba teab mitmendat korda läbi oma legodega autode ja maja ehitamise mängu, kus ta peamiselt omal algatusel ütleb ainult "Valmis". Täna aga ütles ta kaks korda õiges kohas kaasa sõna "Szia", mis tähendab Tere! Olen seda temaga iga hommik harjutanud, aga ta isegi ei vaata mulle otsa kui ma talle tere ütlen, vaid lihtsalt annab mulle oma lõdva käe. Seekordne hetk oli jälle sellest valdkonnast, et tundub, et mitmed sõnad on tal peas olemas, aga ta ütleb neid ainult väga valitud hetkedel. Ja seda uskumatum see on kui ta seda teeb.

Praeguse seisuga julgen ütelda, et selle 3-kuulise mitmekülgse õppimise tulemusena on tal olemas sõnad: valmis, tere, aita, tühi, täis ja numbrid 1-10.

Hetk õues pärast õppepäeva :)

 

33.

Viimastel päevadel on meie klassis olnud peale minu ainult üks õpetaja. Ja tema õlule on siis jäänud umbes 3 last. Kuna meie kool on Ungaris kõige parema tasemega autistlike laste õpetamises, siis toimub meil pea 2 korda nädalas koolitused. Neid viib tihti läbi aga meie klassi vanemõpetaja, mistõttu on klassi kohta veelgi vähem õpetajaid. Mina tegelen üldjuhul M’ga, aga kuna teised lapsed on üldiselt kõigi teiste õpetajate vastutada, siis tihti tuleb tegeleda pigem „tule kustutamise“ kui ennetusega. Üks päev tõesti ajas vihale mind see, kui M oli taas endast väljas, tõi too teine õpetaja välja ühe mängu, mida teise poisiga mängida, kuid mingil põhjusel see M’le ei meeldi. Kuna see õpetaja ei olnud sellest teadlik ja ei märganud ka M kasvavat ärritust, siis kujunes sellest välja kerge afektihoog. Suunasin M’i kohe järgmise ülesande juurde ja nii ta rahunes lõppkokkuvõttes kuskil 30 minutiga. Samas kui see õpetaja oleks kõige sellega üksi olnud, siis oleks ta sellise käitumisega endale ise probleeme juurde tekitanud. Seega on äärmiselt oluline, et spetsialistid nii kooli sees kui ka väljaspool omavahel suhtleksid. Praegusel hetkel, suuresti ehk keelebarjääri tõttu, töötame me üksteisele vastu, mis teeb mõned päevad eriti raskeks. Samas ma arvan, et on tegu lisaks ka põhimõttelise erinevusega, millest olen eelnevates postitustes juba kirjutanud.

Muidu on viimased päevad M’iga suurepäraselt läinud. Kui me koos kas õpime või mängime, siis ta on lihtsalt nii oivaliselt rõõmus ja naljakas, et sa ei saa muud teha kui naeratada. See on nii äge, kuidas eriti M ja üks teine natuke kohmakas poiss on mõlemad nii lapselikud ja ei hooli sellest, mis teised arvavad. Täna hommikulauas tegi see teine poiss söömise vahepeale mingeid naljakaid kung-fu harjutusi kätega ja M teiselpool lauda lisas mingid huvitavad pealiigutused sellele. Lihtsalt naera! Nende lastega on eriti tore koos olla kui vahel lähed nende maailmaga kaasa ja teed kas liigutusi või siis häälitsusi järgi :) ja see mõjub nii suurepäraselt ka teie omavahelisele kontaktile. Täiesti võimalik, et me näeme M’iga vahepeal täiesti lollakad koos välja, aga vähemalt meil on väga lõbus koos.

Lugesin ühest artiklist kuidas üks eesti lastaia erivajadustega laste rühma pikapäevaõpetaja ütles, et kui eestis muidu koolis on loovus maha surutud õppimisel, siis neil ainult üks suur loovus ongi seal.

Lisan siia lõppu veel pilte ülesannetest. Kui keegi soovib saada kirjutamise ülesandeid, mida olen teinud, aga siia postitada ei saa, siis kirjutage julgelt. Jagan hea meelega.

 Järgneva harjutuse juures on äärmiselt oluline see, et M oskab neid pärleid ritta panna nüüd ka lihtsalt nende sõnade järgi! Samas kui veel teismelisedki koolis teevad seda veel värvide järgi! Olen nii uhke ta üle!

32.

Mõned on juba seda videot FB vahendusel näinud, aga neile, kes veel mitte- siin see on. Väga hea näide sellest taaskord, kuidas kasutades ära lapse erihuvi on võimalik teda igasugu osades arendada:
http://www.huffingtonpost.com/2013/05/11/jacob-barnett-autistic-14-year-old-nobel-prize_n_3254920.html

Täna nägi üks teine vanemõpetaja ka kuidas M "tühi-täis" ülesannet tegi ja kaasa rääkis ja oli väga positiivselt üllatunud. Mainis, et M'il on rääkides kerge eesti aktsent juures :)

Üks kõige armsamaid asju M'iga koos töötamise ja tema autismi juures on just tema käitumine. Asi, mis mind alati muigama paneb on see kui ta puuksutab. Vahel ta katkestab oma batuudil hüppamise, teeb korraliku puuksu ja vaatab mulle otsa ja siis hüppab edasi. See on omamoodi väga lahe, kuidas ta ei saa aru, et see on sotsiaalses mõttes ebakohane käitumine ning ta ei tee ka mitte midagi, et seda kuidagi varjata. Ja teine on muidugi see, kui talle midagi väga meeldib, näiteks see sama batuudil hüppamine või suurel fitpallil akrobaatika tegemine, siis ta läheb sellesse nii sisse ja kilkab kogu südamest ja rõõmustab kogu oma kehaga, et sa ei saa muidu kui naeratada. Sa lihtsalt näed, kuidas ta kogu keha võnkleb rahulolust selle tegevuse pärast.

31.

Praktika hakkab vaikselt otsakorrale jõudma, ainult kaks nädalat ongi veel. Täna oli M eriti tubli ja jätkas iseseisva töö ajal "Tühi-täis" kommenteerimist. Tal on ikka nii ilus hääl kui ta räägib :) Mulle saadeti üks selline tore mäng, mida usun mitmed lugejatest saavad oma lapsega juba kasutada: http://www.frepy.eu/part_ee.html. Homme peaksin M'le koolis rea uusi harjutusi valmis saama, nii et loodan siia ka uusi pilte üles panna.

30.

Olin täna koolis end juba natuke frustreerituna tundmas sellest, et ma ei saa aru, mis suunas ja kuidas ma M'i edasi võiksin arendada kui väike tore "ime" juhtus. M istus parajasti oma boksikeses ja tegi tavapäraseid ülesandeid, kui mina teisel pool seda üht uut ülesannet talle ette valmistasin. Ta tegi parasjagu ülesannet kus on vaja kahte topsi eraldi panna pildid, ühte lähevad need millel on pildil tühi objekt ja teisel täis objekt. Nt tass või kauss. Olin temaga seda viimane kuu aega õppetöö ajal teinud ja iga kord kui ta neid jagas korrutasin nagu segane "Teli"-"Üres" ehk täis-tühi. Mõtlesin siis korrutades, et mis vahet seal on, ta polegi kordagi sellist sõna korranud ega midagi selle sarnast ja niikuinii talle see teli-üres midagi ei ütle. Kui korraga kuulen, keegi vaikselt kordab kapi taga- Teli-Üres-Teli-Üres. Piilusin siis vaikselt ja seal see väike tegelane oli- jaotas pilte kasti ja ise kommeteeris juurde. Ma ütlen täiesti ausalt, et minul tulid pisarad silma. Ma polnud kunagi kuulnud teda isegi kajakõne ajal midagi ligilähedastki ütlemas ja nüüd ta istus seal ja "rääkis" omaette nagu see oleks kõige loomulikum asi üldse. Umbes, et kui te ise siis ei ütle siia juurde, eks ma pean siis ise ütlema! Usun, et nüüd veel enam proovin erinevate harjutuste juures veel sõnu korrata ja korrata- isegi kui need tunduvad natuke keerulised või ebavajalikud talle.

Vanemõpetaja ütles mulle, et ta sai ka nüüd aru, et selle asemel, et ütelda M'ile ja teistele lastele stiilis "Palun ole hea, siin on sulle väike soolapulgake", peaks ütlema lihtsalt selge häälega "soolapulk". Siis on loota, et ta saab aru ja hakkab mingi hetk järgi ütlema. Ma arvan, et minul aitab M'iga samal tasemel olla see, et ma lihtsalt ei oskaks sellist keerulist lauset ungari keeles formuleerida ja nii ma korrutangi talle päevast päeva lihtsalt kahesõnalisi juppe :)
Mulle jääb kindlasti kauaks meelde see tänane hetk, kuidas ta omaette seletas. See paneb rõõmuga edasi töötama :)
Siia lõppu ka üks tore pilt meie koolist- täna kaunistati terrassi ja keegi lastest oli joonistanud toreda sildi "Exit".

29.

Tere, positustesse on jäänud väike vahe, kuna mu õpilane on koolist mõnda aega puudunud. Homme näeme uuesti :) Eestis on loodud uus Autismiühing - Tallinna ja Harjumaa Autismiühing. Mina lugesin täna sellest esimest korda. Tundub olevat vägagi aktiivne ja tore ühing. Kes soovib, siis sel leheküljel on infot: http://www.autismtallinn.ee/ Leidsin ühe sellise filmi ka: http://www.youtube.com/watch?v=EuepZxJS7lY. Räägib sellest, kuidas Prantsusmaal veel praegugi on enamus psühholoogidest ja psühhiaatritest psühhoanalüütilise väljaõppega ning arusaam autismist on kergelt öeldes kummaline. Kahjuks on see autistliku lapse ja pere jaoks äärmiselt karm. Inglisekeelne tõlge pole suurem asi, kuid nii palju sain aru, et valdav on arusaam, et kuna ema on oma lapse vastu sünnist saati külm ja ei räägi lapsega, siis selle pärast lapsel autism tulebki. Ehk siis see, mida kunagi Bruno Bettelheim kirjeldas - "külmkapi emad". Enamus riike peale Prantsusmaa ja Argentiina on sellise käsitluse juba ammu maha kandnud. Nendes maades tähendab see aga endiselt lapseea skisofreeniat, mille "ravisekkumistest" ma siin parem ei räägi.