38.

Ongi käes aeg kirjutada selle blogi viimane postitus. Eile sai suvelaagriga läbi minu praktika siin Budapestis.

Veetsime M-iga rõõmsalt kolma päeva koos. Kahjuks on põhjamaade külm siia jõudnud ja nii oli suvelaager järve ääres ebameeldivalt külm ja märg. Seetõttu olime enamuse aja oma toas, M vaatas oma multikaid ja mina ungarikeelset televiisorit :) Samas tekkis selle kolme päevaga tõesti lapsevanema tunne. M oli suurepärane ja eks just selle pärast, et kogu tegevus oli piktogrammidega organiseeritud ning meie vahel oli tekkinud ka hea suhe.

Mure on mul ainult tema tuleviku pärast kuna järgmisel aastal tuleb kooli kolm uut õpilast, mis tähendab et ühe õpetaja kohta on veelgi rohkem lapsi. Seeläbi jääb vähemaks aega lapsega individuaalselt töötada või siis isegi tagada kõikide laste turvalisus. Paar päeva tagasi kui ma tööl ei olnud suutis M endale ühe pärli ninna toppida, mis alles siis avastati kui ta nuttis ja "Aita!" kaardiga abi otsis. Õnneks eemaldati see kergesti haiglas, kuid ehk tõsisemgi tagajärg on see, et talt võetakse ära kõik pärlid ja läätsed, mis olid tema lemmikuks ajaviiteks. Veelgi kurvem on see, et tõenäoliselt ei ole õpetajatel aega hankida talle midagi sarnast, aga turvalisemat asemele ja nii muutub koolipäev igavamaks ja heaks pinnaseks käitumisprobleemide tekkeks. Õpetajad ise on ka väga mures laste arvu tõusu pärast, kuid kahjuks näib, et ei ole suurt midagi teha. Nii meenutab see esinduskool pigem päevahoiu laadset asutust kui et haridusasutust, millelt eeskuju võtta.

Selle kogemuse põhjalt siin M'ga olen otsustanud, et tahan edaspidi ka väikeste autistlike lastega töötada ja nendega teraapiat teha. Näen, et juhendamise ja järjepideva tööga on neid väga palju võimalik arendada ja see on lihtsalt ka nii rahuldustpakkuv ja tore töö. M ja teisedki meie klassis olid lihtsalt ülisuurepärased ja erilised :)

Juuni kuus olen ma Eestis, võite mind tulla 10.juunil (kell 17.00 Tartus Rahu tn 8) tulla kuulama, räägin oma magistritööst ja siinsest kogemusest. Saab küsimusi küsida ja vestelda!

Kandideerin praegu tööle ka Londonisse, ühte ülitoredasse kooli individuaalõpetajaks. Loodan, et hoiate mulle pöialt ja saan peadselt jätkata blogi juba sealt :)

Tänan kõiki lugejaid ning loodan, et saite siit blogist häid mõtteid ja julgustust!

37.

Minu jaoks võtab see allolev pilt kokku piktogrammide kasutamise võlu. See on tehtud hetk enne kiikuma minekut, kus M annab mulle kiiguga piktogrammi ning seejärel ma lähen aitan ta kiigele ja lükkan korralikult hoogu. Samal ajal kui ta oma piktogrammi raamatust otsis oli tal suur naeratus näol ning pärast leidmist ja mulle andmist jooksis ta juba kilgates kiigu poole. Ühest küljest annab piktogrammi abil suhtlemine lapsele suure kindlustunde, sest ta teab, et kui ta selle teisele inimesele annab, siis järgneb see, mida ta parasjagu tahab. Et tal on olemas üks kindel viis teisega suhtlemiseks ja tema käitumise mõjutamiseks (erinevalt näiteks sikutamisest ja karjumisest). Seeläbi on maailm ettearvatavam ja turvalisem, andes lapsele kontrollitunde oma maailma üle. Need, kes on aga verbaalsed, nende jaoks on ikkagi soovitav kooli-või lasteaiapäeva planeerimine piktogramme kasutades. Autistlike laste jaoks annab visuaalne info palju rohkem kui verbaalne.

35.

Lisan siia täna kaks pilti tänasest videoga mudeldamise kohtumisest. M'il on tekkinud viimasel ajal uus komme- kuna vaba aeg on tihtipeale ta jaoks igav ja ta näeb, et "tunniplaanis" on järgmisena kas õppimine või siis videoga mudeldamine, siis ta tuleb sageli minu juurde ja näitab näpuga ajatähise sektoritele (mille ma muidu oma arvamise järgi ära võtan), et ma kõik ära võtaks (mis tähendab, et vaba aeg on läbi) ja et me saaksime juba õppima minna.

34.

Täna sain jälle kogeda, kuidas videoga mudeldamine M.-i arendas. Ta mängis täna juba teab mitmendat korda läbi oma legodega autode ja maja ehitamise mängu, kus ta peamiselt omal algatusel ütleb ainult "Valmis". Täna aga ütles ta kaks korda õiges kohas kaasa sõna "Szia", mis tähendab Tere! Olen seda temaga iga hommik harjutanud, aga ta isegi ei vaata mulle otsa kui ma talle tere ütlen, vaid lihtsalt annab mulle oma lõdva käe. Seekordne hetk oli jälle sellest valdkonnast, et tundub, et mitmed sõnad on tal peas olemas, aga ta ütleb neid ainult väga valitud hetkedel. Ja seda uskumatum see on kui ta seda teeb.

Praeguse seisuga julgen ütelda, et selle 3-kuulise mitmekülgse õppimise tulemusena on tal olemas sõnad: valmis, tere, aita, tühi, täis ja numbrid 1-10.

Hetk õues pärast õppepäeva :)

 

33.

Viimastel päevadel on meie klassis olnud peale minu ainult üks õpetaja. Ja tema õlule on siis jäänud umbes 3 last. Kuna meie kool on Ungaris kõige parema tasemega autistlike laste õpetamises, siis toimub meil pea 2 korda nädalas koolitused. Neid viib tihti läbi aga meie klassi vanemõpetaja, mistõttu on klassi kohta veelgi vähem õpetajaid. Mina tegelen üldjuhul M’ga, aga kuna teised lapsed on üldiselt kõigi teiste õpetajate vastutada, siis tihti tuleb tegeleda pigem „tule kustutamise“ kui ennetusega. Üks päev tõesti ajas vihale mind see, kui M oli taas endast väljas, tõi too teine õpetaja välja ühe mängu, mida teise poisiga mängida, kuid mingil põhjusel see M’le ei meeldi. Kuna see õpetaja ei olnud sellest teadlik ja ei märganud ka M kasvavat ärritust, siis kujunes sellest välja kerge afektihoog. Suunasin M’i kohe järgmise ülesande juurde ja nii ta rahunes lõppkokkuvõttes kuskil 30 minutiga. Samas kui see õpetaja oleks kõige sellega üksi olnud, siis oleks ta sellise käitumisega endale ise probleeme juurde tekitanud. Seega on äärmiselt oluline, et spetsialistid nii kooli sees kui ka väljaspool omavahel suhtleksid. Praegusel hetkel, suuresti ehk keelebarjääri tõttu, töötame me üksteisele vastu, mis teeb mõned päevad eriti raskeks. Samas ma arvan, et on tegu lisaks ka põhimõttelise erinevusega, millest olen eelnevates postitustes juba kirjutanud.

Muidu on viimased päevad M’iga suurepäraselt läinud. Kui me koos kas õpime või mängime, siis ta on lihtsalt nii oivaliselt rõõmus ja naljakas, et sa ei saa muud teha kui naeratada. See on nii äge, kuidas eriti M ja üks teine natuke kohmakas poiss on mõlemad nii lapselikud ja ei hooli sellest, mis teised arvavad. Täna hommikulauas tegi see teine poiss söömise vahepeale mingeid naljakaid kung-fu harjutusi kätega ja M teiselpool lauda lisas mingid huvitavad pealiigutused sellele. Lihtsalt naera! Nende lastega on eriti tore koos olla kui vahel lähed nende maailmaga kaasa ja teed kas liigutusi või siis häälitsusi järgi :) ja see mõjub nii suurepäraselt ka teie omavahelisele kontaktile. Täiesti võimalik, et me näeme M’iga vahepeal täiesti lollakad koos välja, aga vähemalt meil on väga lõbus koos.

Lugesin ühest artiklist kuidas üks eesti lastaia erivajadustega laste rühma pikapäevaõpetaja ütles, et kui eestis muidu koolis on loovus maha surutud õppimisel, siis neil ainult üks suur loovus ongi seal.

Lisan siia lõppu veel pilte ülesannetest. Kui keegi soovib saada kirjutamise ülesandeid, mida olen teinud, aga siia postitada ei saa, siis kirjutage julgelt. Jagan hea meelega.

 Järgneva harjutuse juures on äärmiselt oluline see, et M oskab neid pärleid ritta panna nüüd ka lihtsalt nende sõnade järgi! Samas kui veel teismelisedki koolis teevad seda veel värvide järgi! Olen nii uhke ta üle!

32.

Mõned on juba seda videot FB vahendusel näinud, aga neile, kes veel mitte- siin see on. Väga hea näide sellest taaskord, kuidas kasutades ära lapse erihuvi on võimalik teda igasugu osades arendada:
http://www.huffingtonpost.com/2013/05/11/jacob-barnett-autistic-14-year-old-nobel-prize_n_3254920.html

Täna nägi üks teine vanemõpetaja ka kuidas M "tühi-täis" ülesannet tegi ja kaasa rääkis ja oli väga positiivselt üllatunud. Mainis, et M'il on rääkides kerge eesti aktsent juures :)

Üks kõige armsamaid asju M'iga koos töötamise ja tema autismi juures on just tema käitumine. Asi, mis mind alati muigama paneb on see kui ta puuksutab. Vahel ta katkestab oma batuudil hüppamise, teeb korraliku puuksu ja vaatab mulle otsa ja siis hüppab edasi. See on omamoodi väga lahe, kuidas ta ei saa aru, et see on sotsiaalses mõttes ebakohane käitumine ning ta ei tee ka mitte midagi, et seda kuidagi varjata. Ja teine on muidugi see, kui talle midagi väga meeldib, näiteks see sama batuudil hüppamine või suurel fitpallil akrobaatika tegemine, siis ta läheb sellesse nii sisse ja kilkab kogu südamest ja rõõmustab kogu oma kehaga, et sa ei saa muidu kui naeratada. Sa lihtsalt näed, kuidas ta kogu keha võnkleb rahulolust selle tegevuse pärast.

31.

Praktika hakkab vaikselt otsakorrale jõudma, ainult kaks nädalat ongi veel. Täna oli M eriti tubli ja jätkas iseseisva töö ajal "Tühi-täis" kommenteerimist. Tal on ikka nii ilus hääl kui ta räägib :) Mulle saadeti üks selline tore mäng, mida usun mitmed lugejatest saavad oma lapsega juba kasutada: http://www.frepy.eu/part_ee.html. Homme peaksin M'le koolis rea uusi harjutusi valmis saama, nii et loodan siia ka uusi pilte üles panna.