25.

Tänase postituse teemaks võtame motiveerimise. Ja seda peamiselt seetõttu, et neljapäeval oli mul kohtumine M’i vanematega. Üheks teemaks, ngau varem mainisin oli see, et M ei kõnele. Samas ei ole tal ka mittemingisugust motivatsiooni ju seda teha. Tegin temaga koolis ühte tema uut lemmikharjutust, kus ta väga püüdlikult peale iga osa lõppu ütles vabatahtlikult „Valmis“. Samas teda jälgides nägin kui raskesti tal see sõna tuli. See justkui hakkas varbaotsast liikuma ja siis popsas suust välja, samas oli tore näha, et see ülesamme on tema jaoks nii motieeriv, et ta on nõus selle nimel paar korda seda sõna ütlema. Kokkuvõttes mõtleme enne korralikult läbi, et miks peaks laps tegema seda, mida me temalt ootame!

Tunnen, et olen koolis tema suhtlemise nõudlikkus osas ka ise laisemaks muutunud. Peamine põhjus on see, et meil ei ole selget sihti, kuhu me jõuda tahame. Kui ma teaks, et eesmärk on see, et ta kasutaks viite erienvat piktogrammi iseseisvalt, siis oleks palju lihtsam ka selle kallal tööd teha. Eesmärgid muutuvad sageli. Kord ütleb vaneõpetaja, et teeme talle selgeks „Aita“ ja „Palun“ piktogrammi erinevuse, siis aga, et suurendame üldist piktogrammide hulka. Nõuded talle on ka teiste õpetajate puhul erinevad. Mõni teeb kõik ette-taha ära, mõni mitte. Lisaks ka see küsimus, et kas lapsega peaks vabal ajal tegelema või mitte. Võimalik, et see on minu puudulik ungari keele oskus, aga mulle tundub, et vahepeal üks õpetaja kommenteerib vanemõpetajale selles osas, kui väsinud M on ja et tema jaoks on liiga palju tegevusi. Ma jään endale siiski kindlaks selles osas, et see, et ma temaga pidevalt tegelen pigem arendab teda, ja lükkab teda edasi kui et mõjub talle kahjulikult. M’l on igatahes naeratus näol kui me õppimise laua taha läheme. Muidugi ma ka hoolitsen selle eest, et ta vajadusel puhata saaks.

M vanemad ütlesid, et M ei oska oodata. Julgesin arvata, et võib-olla ta ei saa aru sõnast „Oota!“. Tekkis olukord, kus M’i päevakava oli jõudnud selleni, et oli kojusõidu kaart. Vanemad veel rääkisid meiega ja nii siis M tuli meie juurde ja hakkas ootama. Paar minutit enam-vähem oli, aga siis hakkas vaikselt asi käest minema. Vanemad naersid lõpus, et näed, 10 minutit pigistas välja....Vaatame asja lapse kohapealt. Esimeseks oli vaba aeg läbi saanud ja koju mineku aeg. Vanemad aga rikkusid mingil x põhjusel rutiini. Kuna tal ei ole kõnet, siis ta hakkas neid vaikselt toksima. Ja ta ei teadnud ju ka kaua siin istuma peab. Ausalt üteldes, kui panna mind ka olukorda, kus ma pean ootama ja rahulikult istuma (ilma tegevuseta) olukorras kus ma ei tea kaua läheb, siis see ajab mind ka närvi. Ja oodata 7-aastaselt lapselt seda, et ta rahulikult istuks teadmata kui kaua. Kokkuvõttes leian, et me peaksime ennekõike vaatama ja mõtlema, mida meie valesti teeme selles olukorras. Õpetaja oleks võinud kõigepealt kontrollida, kui kaua veel läheb ja säästa last sellest afektihoost. Või siis suunata uue kaardi abil ta mõne teise tegevuseni. Või siis mõleda tulevikuks hoopis välja viis, kuidas lapsele selgeks teha ootamise pikkus. Vanemad jäid siiski seisukoha juurde, et ta saab väga hästi aru sõna „Oota“ tähendusest ja et mida siis teha tuleb, ta lihtsalt ei viitsi..

Vanemad ütlesid ka, et M’i üheks koduseks on igat sorti rongid. Otsisin koolis internetist talle pilte rongidest, mida välja printida, et ta saaks neid siis välja lõigata. Ta möödus must ja märkas ekraani. Tuli kohe ligi ja see nägu, mis tal peas oli! Ta oli 100% naelutatud selle ekraani külge ja näis jälgivat iga kõige väiksemat detaili pildi juures. Vahepeal isegi lehvitas rõõmust kätega :) Ja siit edasi ei ole enam väga raske motivaatoreid välja mõtelda...

Ning viimaseks, käisin ühel fotonäitusel, kus oli kahe teismelise autisti fotod- maailm nende silme läbi. Silma jäid kaks pilt- üks ostukärude käepidemete rivi ja teine sillakonstruktsioon... Julgustan teid ka oma lapsele kaamerat kätte andma ehk saab nii tema maailm selgemaks või on vähemalt lõbus :)