Eile jäi peale keeletundi aega veel ainult õhtuseks „täiskasvanute klubiks“. See toimub kaks korda kuus. Täiskasvanud, nii need, kes käivad igapäevaselt ühingus „tööl“ kui ka väljaspoolt, tulevad kokku. Silma järgi olid osalejad vanuses 17-60 aastat ning valdavalt autistlikud ja mitte aspergeri sündroomiga. Kõik oli taas väga struktureeritud kavaga. Alguses oli väiksele grupile muusikatund, kus kuulati klassikalist muusikat ja viidi läbi väiksed rütmiharjutused. Lisaks ka juhendaja poolt läbi viidud väiksed arutelud. Samal ajal valmistas teine grupp ette laudu ja tegi pasteedisaiu. Ning pärast seda toimus nö võimekamatega grupiarutelu, kus pidi pildid järjekorda panema ja kirjeldama, mis toimub, kes mida mõtleb ja tunneb. Ning kõige lõpus toimus tantsimine ja pidu, mis oli väga humoorikas. Kokkuvõttes oli üritus tore ja oli näha, et osalejad väga nautisid koos olemist. Samas oli ka huvitav vaadata kui erineva autismi tugevusega need inimesed olid. Mõnel olid mõned aspektid tugevamalt esil, teistel teised. Siiski näis, et kõik said elementaarsete asjadega iseseisvalt hakkama.
Täna töötasin taas terve päeva ainult M-ga. Ta päevakava üldiselt koosneb vabast ajast ja tööst. Töö on individuaalne ja seetõttu ka kulgeb väga aeglases rütmis. Täna sain teada, et kui me oleme talle välja mõelnud uued ülesanded siis nende õpetamine toimub üks-ühele. Ja kui ta on ülesande selgeks saanud siis ta saab seda hiljem omaette harjutada, iseseisva tööna. Täna avanes mul võimalus siis teda üks-ühele õpetada. Kuna ta on aga nii tark, siis ei olnud see üldse keeruline. Siiski natuke intensiivsem töö kui muidu. Ma koostasin talle ise ka ülesande, mis seisneb selles, et ta peab kõrre sisse läätsesid ükshaaval panema. Ta sai kohe sellest ülesandest aru ja tegi meelsasti. Kõrre sain ma ühest kohvikust, see oli selline natuke laiem kokteilikõrs ja läätsed kodust. See on väga hea harjutus peenmotoorika jaoks. Nii et kelle lapsele meeldib ka väikseid asju kuskile sisse panna, siis see on hea ja odav harjutus. Vähemalt M-le see väga meeldis. Olin ise ka uhke. Sest nende ülesannete tegemine ei ole üldse nii kerge. Paneb loovamalt mõtlema :)
Üks asi, mida ma täna veel märkasin oli see, et kui M tuli õppima ja istus toolile nii, et ta jalad maha ei ulatunud siis pandi ta jalgade alla selline väike pink, et tal oleks kindlam kontakt. Nagu olen rääkinud, et tehakse ka siis kui on tualetitreening. Huvitav on see, et seda pinki kasutatakse ainult seal, teiste toolide peal istub ta ikka nii et jalad õõtsuvad. Võimalik, et õppimine on pingelisem periood ja siis on hea kui on natuke kindlam tunne.
Õppimine sellises vormis toimub ainult kord nädalas. Kolleeg arvas, et ideaalne oleks kui oleks iga päev natuke. Samas teraapiakeskustes toimub see iga päev ainult niimoodi. Loodan, et saan temaga iga päev siiski ise seda õpet läbi viia ja nii saame mõlemad areneda :)
Lisasin siia paar pilti ka algkoolist. Esimesel pildil on väike orvake, kus laps õpib, kolmest küljest piiratud. Teise pildi peal on see nurk lähemalt. Vasakul on lapsel harjutused eraldi kastikestes, mis tuleb ära teha. Kui valmis, siis paneb laps tagasi ja võtab järgmise. Lapse ees on silt „Munka“ ehk töö, mille alla ta paneb krõpsuga identse pildi selleks ajaks kui ta tööga tegeleb. Lõpetades võtab ta selle endaga kaasa ja paneb spetsiaalsesse „lõpetatud tegevuste“ kastikesse. Kolmandal pildi on näha väike vaba aja ala, kus saab endale valida vaba aja tegevuse. Pruuni seina peal on kolm suurt paberilehte, kus on krõpsudega kujundid, mis tähistavad aega. Iga viie minuti tagant võtab õpetaja ühe krõpsu ära, nii, et lapsel on selge ülevaade palju tal veel aega alles on. Ja viimasel pildil on näha ühe teise, võimekama, õpilase nurk, mille ta on kujundanud paberist ehitatud maanteevõrguga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar