Täna oli ilus ja päikseline päev. Umbes 10 kraadi sooja ja sai juba ilma mütsi ja kinnasteta käia. Läksime täna koos lastega ühte parki, kus oli mänguväljak. M oli väga õnnelik. Ta on väga oskuslik akrobaat, suudab igasuguseid asendeid võtta ja pidevalt turnib ka klassis toolide peal. Eelmise postituse kahest raamatust on olnud väga kasu. Olin pidevalt M-i läheduses mänguväljakul ja minuga suhtlemiseks kasutas ta pidevalt käest sikutamist või muud moodi kehaosade suunamist. Tundsin väga puudust sellest, et kaasas oleks olnud paar piktogrammi, mille kasutamist oleks saanud talle õpetada. Kui ta on väga rõõmus, siis ta on ka rohkem valmis neid kasutama, täna jäi aga kahjuks see võimalus kasutamata. Kellelgil teisel ei olnud ka neid kaasas ja nii kõik õpetajad tulevad lastele ilma nõudmisteta vastu. Usun, et sellise suhtlemise nõudmine lapselt ei vähendaks kuidagi ta rõõmu sellest tegevusest või tagajärjest. Vaid oleks ideaalne viis uute oskuste õpetamiseks. M on suure osa ajast oma maailmas, vaatab kuskile või teeb häälitsusi. Siis kui ma tegema aga kõdistamise mängu teen või aitan teda kiigu peal hüpitada, siis on väga südant soojendav näha, kuidas ta paariks sekundiks mulle otse silma sisse vaatab ja minu maailmas on ning naudib seda koosolemist :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar