17.

Täna saan jääle häid uudiseid rääkida. Pärast kevadist koolivaheaega oli neljapäeval esimene tööpäev. M oli heas tujus, ei tea kas selle pärast, et mind nägi või muidu, aga tore oli. Kahjuks oli ta selle nädalaga ära unustanud, et peab piktogramme kasutama, aga kui talle seda paar korda meelde tuletasin, siis kõik jätkus nagu enne koolivaheaega. Kahtlesin siiski selles, et kas ta suudab mulle veel Segit sõna produtseerida või oli see lihtsalt selline helgem hetk eelmisel nädalal. Eile minu suureks rõõmuks ja üllatuseks ta ütles mulle aga Segit lausa kolmel korral! Kuna ta on mul selline suur akrobaat, siis vabal ajal ta teeb toolil erinevaid huvitavaid võimlemiskombinatsioone. Vahel ta seisab toolil püsti ja kutsub mind enda juurde. Panin siis eile käed talle ümber, aga tsirkusevõhik nagu ma olen, ei suutnud ma aru saada, millist trikki me peaksime nüüd koos proovima, mille peale ta kaks korda hädaldades piiksus Segiiiit Segiiit :) igatahes, trikk jäi minu rumaluse tõttu tegemata, aga kuna olukord oli piisavalt frustreeriv tema jaoks, siis ta otsustas minuga suhelda. Lisaks, kuna olen igal võimalusel trillinud temaga ka numbreid- egy, kettö, harom, negy, öt- ehk siis numbrid viieni, siis eile õppimise ajal luges ta ise nuppe kokku, üteldes eee, keee, haaa, nee, ööö :) ja lõppu kesz- mis tähendab valmis. Seega oli ta eile supertubli ja tunnen nii suurt rõõmu ja rahuolu sellest, kuidas ta mu käe all pidevalt areneb. 

Alloleval pildil on näha meid riietumise vahepeal väikest loomingulist akrobaatikat tegemas. M seisab ilma kinni hoidmata kahe jalaga mu reie peal :) selliseid trikke me ikka vahel teeme, et nalja ka saaks. Muidu on ju riidesse panek nii kohutavalt igav...

Teisel pildil on üks uus ülesanne, mille ma M-le tegin. Kuna talle jubedalt meeldivad numbrid ja sõnad, sest need on alati ühesugused ja ka see kui asjad kukuvad, siis ostsin poest need samad plastpulgad ja paki pringelsi krõpse, mille purgi põhi on metallist ja tekitab pulga kukutamisel nii meeldiva hääle :) Ning muidugi on M-i suureks lemmikuks ka igasuguste asjade organiseerimine ja aukudest läbi ajamine. Ning kokkuvõttes saab ta veelkord värve õppida.

Hoolimata kõikidest M arengutest ja edusammudest olen siiski natuke pettunud või kurb. Andsin eile meie kooli õpetajatele loengu, kus rääkisin neile huvitavalt Eestist ja oma uurimustööst ja proovisin võimalikult hästi, aga lihtsalt rääkida neile sellest, kuidas saab videosid kasutada kooli igapäevases õppetegevuses, tuues ka reaalseid näiteid tööst M-iga ning pakkudes omapoolset abi teostamisel, oli vastuvõtt vägagi jahe. Nad olid muidugi väga rõõmsad selle ettekande üle, kuid sellele ei järgnenud mingit diskussiooni ega ka soovi seda meetodit proovida. Eriti eile pärastlõunal, tundsin, et olin endast absoluutselt kõik andnud M-i jaoks selle 5 tunni jooksul ja tõesti ta õppis ja arenes palju edasi, samas mul on temaga enamus ajast ka nii tore ja naljakas koos olla, et ma olen nii õnnelik temaga töötades, samas muidugi ka väsinud sellest pingutusest päeva lõpus. Mis mind kurvaks teeb on see, et teised õpetajad, eriti algkoolis on väga toredad ja ma näen kui lähedased nad on lastega ja kuivõrd hoolivad neist, aga ma ei näe sellist entusiasmi või pingutamist selle nimel, et tõesti teha endast kõik ja leida uusi viise, kuidas neid lapsi arendada. Ja kui ma neile seda koostööd pakun, siis ei ole kedagi, kes oleks sellest kinni võtnud. 

M-is on lihtsalt nii palju potentsiaali edasi areneda ja mingil tasemel rääkima õppida näiteks, aga tunnen juba suurt kurbust sellest mõttest, et kui ma juunis ära lähen, siis kes temaga samamoodi edasi tegeleb. Sest selleks, et ta räägiks või areneks peab talt piisavalt palju nõudma, aga seda minu kogemuse järgi pole siiani eriti tehtud. Mulle on üteldud, et ma ei tohiks võrrelda omavahel koole, mis on Inglismaal Eesti ja Ungariga, aga ikka ma teen seda, ja mõtlen omaette, et miks ei võiks ka siin väga andekad spetsialistid uudemate meetoditega sekkuda. Näiteks mitmetel lastel on kas kodus ja koolis kaasas iPad, millega saab igasugu ägedaid asju teha....kas asi jääb nende keeleoskuse taha või siis väikse palga ja konformsuse taha...?

Siiski mul on ülihea meel, et mul on olnud au need kaks kuud M-iga töötada ja teda nii palju edasi arendada. Pean ausalt ütlema, et nädalavahetustel ma tihti igatsen temaga koos olemist. Tema õpetamine on nii palju rahuldust pakkuv ja tore. Näiteks eile meie vaba aja tegevuseks oli see, et lõikasime joogikõrre väiksemateks tükkideks ja siis teipisime need kleeplindiga omavahel jälle kokku. M-ile väga meeldis. Ütlesin talle inglise keeles, et kui ta suureks kasvab, siis ta võib näiteks torumeheks saada, kindlasti naistele meeldivad kuldsete kätega mehed! :)