Aitäh kõikidele, kes on kommenteerinud ja kirju kirjutanud. Väga julgustav ja hea on olnud neid lugeda!
Tänases postituses proovin vastata teisele esitatud küsimusele. See tuleb ühe spetsialisti poolt, kes töötab ka autistlike laste vanematega. Nagu olen kirjutanud ja teame, tuleb tihti nende lastega eesmärkide saavutamiseks ühte ja sama asja õpetada/korrata tihti paarkümmend või rohkem kui sada korda, et tulemus tuleks. Küsimus on siis selles, et kuidas motiveerida lapsevanemaid ja lapsega tegelevaid inimesi mitte alla andma ja järjekindlalt õpetamist jätkama?
Taaskord väga kompleksne ja keeruline küsimus, millele üheselt on väga raske vastata :). Proovin siiski ja kutsun omakorda postitust lugevaid lapsevanemaid ka ise kommenteerima ja oma seisukohta väljendama.
Esimesena tekib mul küsimus, et kas autistliku lapse vanem on üldse see, kes peaks sellega tegelema? Ideaalis võiks muidugi olla enamus lapse arendamisest vastavate spetsialistide õlgadel, kuid Eestis see kahjuks enamasti nii veel ei ole. Ja tihti peavadki lapsevanemad võtma endale väga suure koormuse selles osas. Ja mõistagi kui lapsevanemad käivad tööl, siis ei jäägi palju aega ega energiat üle. Sageli võib-olla loodetakse ka selle peale, et küll tuleb või et kuidagi ikka saab....ja aastad lähevad...
Mulle näib, et üheks kõige paremaks viisiks oleks ehk see kui nii lapsevanemad kui ka spetsialistid näeksid ja saaksid väljaõppe riikides, kus kogu autismi teraapia on palju paremini arenenud ja läbi selle saaksid ka Eestis muutusi teha ja siis see teadmine võiks omakorda vaikselt paljuneda... Mulle näib, et sellest jääb väheseks kui vanem käib psühholoogi juures, kes annab talle piktogrammi ja juhised ning saadab siis ta koju õpetama. Vaja oleks ehk seda, et psühholoog tuleks ka koju ja räägiks, kuidas keskkonda võiks lapse jaoks kohandada (odavate materjalidega) ja reaalses elus seda piktogrammi kasutamist näidata ja superviseerida....? Ja vanemat siis kiita.... siin ma jõuan taas selle mõtteni, et välismaal on tihti kõik see käigus koolis ja alles siis teeb vanem natuke muutusi ka kodus...pidevalt on spetsialisti ja lapsevanema koostöö olemas.
Arenguliselt mulle näib, et me oleme alles selles faasis, kus võiks vanemale tagada järjepideva nõustamise lapse häirest ja toetuse selles olukorras... ma ei oska ütleda kuivõrd paljud oleks valmis last kodus pidevalt õpetama ja millest neil võiks puudu jääda...? Kas oleks kasu sellest, kui psühholoog tuleks koju ja juhendaks seal???
Ja kui me räägime spetsialistidest, siis enamus neist on eripedagoogid ning nagu on räägitud, peavad nad oskama tegeleda igasuguste erivajadustega lastega ning ei saa väga spetsialiseeruda. Ning tihti ei võimalda rahastussüsteem neil ka rohkem kui paar korda nädalas ühe ja sama lapsega tegeleda...siit tekib jälle küsimus kui süstemaatilist tööd oleks võimalik selle lapsega teha...lasteaiakasvatajate puhul on tegu jälle suure koormusega ja nad peavad tegelema mitme lapsega (siinkohal ma ei tea mitu last on kasvataja kohta Nukitsamehe rühmades) korraga. Usun siiski, et hea tahtmise ja väljaõppe korral on see võimalik, aga praegu on sageli vaja selle väljaõppe jaoks minna väljapoole Eestit...
Ka siin, kus õpetajatel ikkagi on päris hea väljaõpe olemas, on eriti just vanemate laste osas õpetajatel (vähemalt osadel) mulle tundub tekkinud selline minnalaskmistunne...võib-olla see, mis spetsialisti motiveeriks rohkem pingutama oleks palk? Või see, et palk tõuseb kui spetsialist ennast täiendab? Samas kas see muudaks ta suhtumist? Üks kool, mida ma olen viimasel ajal jälginud ja mis asub Londonis kannab üldnimetust "ambitious about autism" ehk siis nende põhimõtteks võiks teisisõnu olla see, et iga spetsialist annab endast iga tund maksimumi, et sellest autistlikust lapsest saaks iseseisev inimene. Samas mõnes muus kohas ehk oleks see pigem see, et niikuinii ta jääb elu lõpuni 24h hoolekande teenuse alla, mis siin siis vahet on, kas ta räägib või ei räägi...?
Ma ei tea kui hästi see teema sai nüüd käsitletud... seetõttu ootan teie mõtteid siia kommentaaridesse...seda enam et ma ei ole ei lapsevanem ega ka Eestis lastega töötav spetsialist...
Väga hea postitus mitme hea ideega. Lisan oma mõtted selle kohta, mis võib-olla võiks Eestis kõige kasulikum või sobivam olla. Kuna ma ei tööta ainult autistlike lastega ja ei tunne kogu Eesti süsteemi tervikuna, siis võimalik, et kohati eksin.
VastaKustuta- võib-olla oleks esimene samm keegi välismaalt Eestisse põhjalikumat seminari andma kutsuda? Mingi praktilise suunitlusega töötuba, kuhu siinsed spetsialistid oma peamised mureküsimused kaasa võtaksid?
- spetsialisti visiidid koju on minu arvates väga hea mõte, sest paljuski algab õpetamine keskkonnast ning kui see pole lapsele kohandatud ja ta ei saa seal end rahulikult tunda, siis ei tule ka uute asjade õpetamisest midagi välja. Vähemalt mulle tundub nii. Teooria viimine praktikasse-> seal jääbki suurim vahe sisse minu arvates. Nt lapsevanem käib koolitusel, kodus ei tule asjad kohe välja ja siis oleks vaja kedagi, kes toetaks ja analüüsiks.
- mul endal tekkis veel mõte, et osasid teadmisi saaks edukalt edasi anda ka paljude internetis leiduva videote kaudu -> tähtis, et seal on nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi näidatud ja ehk rõhutatakse kui palju kordusi võib õnnestumiseks vaja olla. Kui osades maakondades/linnades on tugirühmad, siis neid äkki toetaks kasulikke videote vaatamine, Eesti-siseselt ekspertide rääkima kutsumine?
- millest kindlasti mul endalgi puudu jääb-> arusaamisest, et ka lihtsate vahenditega saab palju korda saata, kõik sinu poolt välja toodud ülesanded on nii lihtsad ja kasulikud ja lahedad : ) ehk et tuleks levitada teadmist, et hea ei tähenda alati "keeruline ja kallis ja välismaalt"
Aitäh Sulle Kadi kommenteerimast! Proovin siinkohal ka vastata.
VastaKustuta1) Välismaalt on isegi viimase aasta jooksul käidud rääkimas. Nii Hollandist kui ka Inglismaalt ning mõlemad on olnud suhteliselt praktilise suunitlusega, on toimunud ka töötoad. Osaliselt võib olla eesti spetsialistil raske uut asja üle võtta, sest on ehk mõtlemine, et "jah teil seal hollandis on ju kõik vahendid selleks olemas, aga meil siin...". Teine osa on kindlasti see, et on erinevus selles, millist teraapiasuunda armastatakse. Ja sealt ka siis raskused. Nt videoga mudeldamine põhineb siiski ABA-l ja spetsialist, kes sellest hästi ei arva, paneb ka mudelamise sinna samasse patta. Ning kolmandaks kindlasti see sama, et üks asi toimub loengusaalis, teine nö päris keskkonnas.
Mõtlen juunis ise teha Tartus ka ühe-kaks supervisooni. Seal tekib aga väga raske küsimus selles osas, et mis võiks olla teema. Kuna nii vanuseliselt kui ka spektri laiuselt võivad küsimused ja mured olla väga erinevad, siis on raske seda korraldada viisil, et osalejatel oleks kõigil kasu...kui ma nüüd jälle liiga perfektsionistlik ei ole... :)
Näiteks kujutan ette, et kui on küsimus afektihoogude kohta, siis võiks rääkida sellest samast oma ruumist lapse jaoks, mille kohta võib eesti spetsialistil koolist tulla esimesena mõte, et meil ju ei ole ruumi ega tingimusi jne...siinkohal mulle meeldis su tähelepanek, et tõesti, odavamte materjalidega saab ka väga hästi teha...
2) kui ma viisin läbi lapsevanemate nõustamise projekti, siis sageli saigi lapsevanem ühel kohtumisel nö teoreetilise teadmise ja järgmine kord saime analüüsida, kas see toimis ja miks mitte ning mida muuta. Siinkohal oleks minul valmisolek minna lapse koju või lasteaeda ja aidata sealset keskkonda edendada. Samas mida lapsevanemad sellest arvavad? Iseenesest võiks see ju olla midagi eesti "Supernanny" saate sarnast :)
3) Tartus toimuvad autismiühingu eestvedamisel vestlusringid, kuhu on spetsialiste kutsutud esinema ja tundub, et see on meeldinud. Samas on siin jälle lapsevanema ajaressursi küsimus...
Aitäh kommentaari eest! :)