8.

Nüüd on ilmad siin ilusamaks läinud, iga päev on kuni 10 kraadi sooja ja päike paistab. Kolleegid ütlesid, et siis kui paar päeva oli selline sombune ja lumesulane, siis neil tuli täiesti depressioon peale. Praegu on siin aga selline Eesti aprillikuu lõpu tunne. Tunnen väga oma rattast puudust, eriti kui sõidan hommikuti täistuubitud metroos keelekursusele.

Metrooga juhtus üks hommiku huvitav asi. Kuna ma ei ole eriti kogenud metroode kasutaja, siis oli see väga hirmutav. Kui rong hakkas eelviimasest peatusest lahkuma, siis ta tõmbas kohe kiiresti tugevalt pidurit- minu esimene reaktsioon- suitsiid. Kõik olid aga ääretult rahulikud ja sõit jätkus. Minuti pärast see kordus. Olime pimedas tunnelis kahe peatuse vahel ja seisime. Taaskord oli mu mõte, et äkki on mingi rike ja me jäämegi siia ja ära minna ei saa (mulle ei meeldi väga metroos olla nagu aru saate) või et äkki toimub pommiplahvatus või äkki teine rong rammib meid kohe. Igatahes suutsin nende paari minuti jooksul läbi mõelda korralikult kõik kõige hullemad variandid. Koju jõudes, uurides kogenumalt metroosõitjalt, selgus, et see on igapäevane asi ja et see tuleneb sellest, et rongid peavad üksteise vahel vahet pidama. Igatahes eelistan endiselt tramme ja muud, mis on maa peal ja kus ma saan võimalikult üksi olla.

Töö juures olen enamuse ajast algkoolis ja tegelen M’iga. Täna sain näiteks terve individuaalse õpetamise tunni temaga üksi läbi viia. Olin isegi natuke närvis :). Õpetajad on väga toredad ja on mind kenasti enda hulka arvanud ja arvestavad tegevusi planeerides minu päevade kavaga. Kuigi ma olen koolis keskmiselt 3-5 tundi, siis olen tihti peale seda nii väsinud, et lähen koju ja magan tunni. Võimalik, et see on se võõras keelekeskkond, mis pidevalt sunnib nö valmis olema. Lastega töö väga raske ei ole, kuigi proovin M’ga igat olukorda ära kasutada õpetamiseks ja suhtlemiseks ning ei lase tal eriti nö omaette olla. Samas see tähendab ka seda, et ma proovin pidevalt jälgida ja hinnata, mis seisus ta on. Kas ta on pahane või hoopis rahulik ja valmis suhtlemiseks ja koostööks.

Eelmisel nädalal laenasin endale koolist paljundatud raamatu: Picture exchange communication system training manual. See oli väga hea raamat. Lühidalt öeldes on piktogrammide kasutamise esimeseks sammuks see, et teha lapsele selgeks, et kui ta midagi tahab, siis ta peab vastavat pilti ulatama soovitud inimesele. Ei piisa puudutamisest või käest tõmbamisest, vaid peab pildi abils suhtlema. Teise astmena suurendatakse erinevate piltide arvu u 30ni. Kui laps kasutab neid juba vabalt ja käib pildi järgi ka teises toa ostas oma raamatust võtmas, siis minnakse üle järgmisele sammule. Selleks on lapsel eraldi piklik kaart, kuhu saab moodustada lause. Enam ei piisa sellest, et ta annab sulle õunaga pildi, vaid peab tegema kombinatsiooni kaardist „ma tahan“ ja „õun“. Ja sealt saab omakorda veel suhtlust edasi arendada. Nii alg-kui põhikoolis on paljudel lastel käsil esimene samm, ning nende raamatus on maksimaalselt 20 piktogrammi, millest tihti kasutavad nad ainult paari. Treeningmanuaalist sain aru, et iga päev peab siiski jooksvalt neid kõiki kasutama ja tekitama olukordi, kus laps suhtleks. Eesmärgiks oleks siis see, et ta hakkaks seda spontaanselt tegema. Koolis M’i jälgides on näha, et neid olukordi saaks veel rohkem olla ja on ka mõtteid, milliseid piktogramme talle võiks veel teha. Samas see on muidugi töömahukas ja vajab väga palju kannatlikkust. Eriti ära oodata see, et ta taipaks ise piktogrammi järgi minna ja mitte ilma seda nõdumata vastu tulla. Minul on õnneks see luksus tegeleda ainult ühe laspega. Samas kui neid peaks juba kaks olema, siis see on juba märksa keerulisem.

Teise raamatu andis mulle üks kolleeg pdf-ina. Selle kaanepilti näete allpool. Olen seda hea meelega nõus jagama, sest see on tõesti väga hea raamat nii õpetajale kui ka lapsevanemale. Selles on palju häid nippe, kuidas oma autistlikku last paremini kaasata ja teha seda lõbusal ja nauditaval viisil. Kõik need võtted peaksid soodustama just suhtlemist ja ka kõne arengut.

Eelmises postituses kirjutasin sellest väiksest toest, mis pannakse õppetunni ajal lapse jalge alla, et ta end kindlamini tunneks. Küsides selle kohta kolleegilt sain aru, et olin asja natuke üle mõelndu. Põhjus miks seda tooli iga teise töökoha juures ei ole on see, et neil lihtsalt ei ole raha, et neid osta. Muud midagi.

Lisasin siia juurde ka ühe pildi meie koolimajast. Ta näeb kahjuks natuke rääba välja. Ja lisaks veel ühe pildi kaelakeest ja kaardist, mille üheks sünnipäevaks ostsin. Need on tehtud täiskasvanud autistide poolt, kes iga päev kooli töökojas neid meisterdavad.